Mercedes-Benz B-klass: eelkäijast märksa mersulikum

Reklaam

Mercedese-tähestiku esimesed kaks tähte: A ja B, on nende loomisest saadik olnud pisut omamoodi. Alustagem kasvõi peamisest, mis Mercedest nö tavalisest autost eristab: tagavedu. Seda A-l ja B-l lihtsalt ei ole. Mõlemad mudelid tõmbavad liikvele esimesed rattad ja see on tõsisele mersufännile juba argument, mis paneb pilgu pikemalt mõtlemata tähestikus edasi C-klassi juurde libistama.

Teiseks on nii A kui B olnud tavatud margiesindajad oma kõrguse tõttu. Kui tüüpiline mersuomanik on harjunud istuma madalal nagu sportautos, siis A ja B isteasend on siiani olnud kõrgel nagu kaubikus. Põhjuseks esimese A-klassi topeltpõhjaga „võileivaplatvorm“, mille Mercedes 14 aastat tagasi turule tõi, teadmises, et kohe-kohe hakkab kogu Ameerika sõitma ringi elektriautodega ning kahe „võileivakihi“ vahele on hea peita akusid ja muud staffi.  

Paraku jäi Ameerikas Jaapani ja Euroopa elektriautode edulugu Detroidi tööstusgigantide lobby tõttu üürikeseks ning topeltpõhja ainsaks plussiks tegelikus elus osutus parem müraisolatsioon kruusateedel sõitmisel ning etem väljavaade autoaknast. Noh ja eks turvalisus muidugi ka, sest mida paksem põhi, seda toekam tort. Kolmandaks eripäraks on neil mudelitel olnud mõistagi mahtuniversaalilik kere, mis muidu sportliku ja luksusliku automargi ülejäänud esindajatest selgelt eristub.  

Omanäolisus on taotluslik

Kuid kõige selle kokkuvõtteks võib küsida: no ja mis siis? On jah omamoodi aga ega nende loomisel polnudki eesmärgiks panna E-klassi omanikku vahetama oma autot kahe A-klassi vastu, vaid laiendada Mercedese omanike ringi. Eeskätt trenditeadlike ja keskmisest jõukamate koduperenaiste näol, kes vajavad praktilist, mahukat ja soliidset sõiduriista ning mille hind oleks premium-margi kohta piisavalt mõõdukas. Eeskätt sihiti kliente Audi A2, A3, Alfa Romeo 147, BMW 3. seeria jt omanike seast.

Ja tuleb tunnistada, et plaan osutus üle ootuste edukaks. Sest kui esimene A-klass ilma raskuskeset allapoole toovate akudeta põdratestis ümber kukkus, oli autotootja ehmatus suur. Hirm, et kogu projekt läheb aia taha, tundus juba üsna reaalne, kui aga auto taas jalule seati ning mainekahjustusest vaid kerge ehmatusega pääseti, läks kõik edasi juba libedalt. A-klass võeti üsna kiiresti omaks ja seitse aastat hiljem, kui A-klassi uuendati, toodi juba selle kõrvale ka mahukam B-klass, samal „sandwich“ platvormil.

Uus Mercedes-Benz B-klass – põhikontseptsioonilt sama

Nüüd on aeg sealmaal, et tuli hakata taas nii A- kui B-klassi uuendama. Eesmärgiks võeti sedapuhku muuta nad rohkem mercedeselikumaks ning suurendada pisut nende omavahelist kontseptsioonilist erinevust: A-klass muuta pigem pisikeseks kupeeks neile, kes ei vaja mahukat autot ning B-klass neile, kes seda jätkuvalt vajavad. 

Kuid viimanegi on nüüdsest märgatavalt madalam ja sportlikum, sest topeltpõhja kasutamisest loobuti. Uue A-klassi lõplikku versiooni näeme kevadel Genfis, B-klass sai valmis pool aastat varem.

Kogu selle pika sissejuhatuse ajendiks sai see, et kui ma sel nädalal pärast kuue aasta pikkust pausi taas B-klassi rooli istusin, ei suutnud ma esimese hooga mitte kuidagi meenutada põhjust, miks ma ei tunne end selles autos samamoodi, kui mistahes teises Mercedeses. Mulle tundus jätkuvalt veider, et auto esimesed uksed on suhteliselt kitsad, sest kui ma juhiistme enda järgi paika oli sättinud, vaatasin ristmikul välja tagumisest küljeaknast, ukseõõnsuses olev tugi vasakule küünarnukile oli suhteliselt kaugel ees ja kui ma alguses autosse hooga sisse tahtsin istuda, lõin puusa vastu ukseposti paraja pauguga ära.

Kui ma aga olin avanud tagumise ukse, osutus ukseava nii suureks ja avarus tagaistmel sedavõrd silmatorkavaks, et tekkis tahtmine autost läbi joosta. Lihtsalt niisama, naljaviluks. Ühest uksest sisse, teisest välja, ainult pead allapoole lastes. Kuid milleks selline ruumikus taga, kui ees on pigem kitsas? Kas tõesti peab Mercedes ka B-klassi selliseks autoks, mille omanik reisib tagaistmel ja tahab seal lehte lugedes jala üle põlve visata?

Alles tükk aega hiljem, kui olin enesele selgeks teinud kõik eeltoodud asjaolud, meenus mulle, et pagan, see peabki ju nii olema! See auto ei olegi ju mõeldud minusugusele inimesele! See on mõeldud pere teiseks autoks, reeglina naisele, kes käib temaga poes, veab lapsi kooli-lasteada jne. Tema ei lase istet nii taha kui mina, tema vaatab ristmikul välja esiukse aknast, tema jaoks on vasak käetugi igati paraja koha peal ja avarast tagauksest on tal ütlemata mugav tõsta lapse turvatooli sisse-välja ning muidu lapsi kantseldada. Tegelikult on ju kõik viimse kui pisidetailini läbi mõeldud! Viga on lihtsalt minus endas.

Peamiselt automaatkäigukastiga

Suure tõenäosusega saab enamus müüdud B-klassidest olema varustatud automaatkäigukastiga. Mitte enam variaatoriga, nagu varasemalt, vaid seitsmeastmelise topeltsiduriga automaatkäigukastiga, mis hakkab lisavarustuses maksma 2184 eurot.

Proovisõiduautol oli manuaalkäigukast, sest automaat lisandub pisut hiljem. Kuid vähemuses olevate käsikäigukasti ostjate huvides (eriti neile, kes esimest korda seda marki autot ostavad) märgin siiski ära mõned iseärasused: esiteks on Mercedese käsikasti tagurpidikäigu sisselülitamine minu jaoks vägagi harjumatu – käigukangi tuleb tõsta kogu täiega kõrgemale (mitte valitsa ümber olevat võru, sest seda lihtsalt ei ole) ning seejärel tõmmata hooba vasakule ja taha. 

Mitte vajutada kangi alla ja lükata ette...või paremale ja taha, nagu paljudel teistel autodel. Või kuidas iganes. Igatahes tundub see liigutus minu jaoks harjumatu ja ebamugav. Aga mul on olnud elus ka vaid üks hirmvana Mercedes, mille tagurpidikäik käis veel vasakule ja ette, kellel on uuemate käsikastiga mersudega tegemist olnud, nende jaoks ei ole siin mõistagi midagi imelikku.

Teiseks, autol, mille varustuses olid isepühkivad kojamehed, bluetooth telefoniühendus, navigatsiooniseade (mille ekraanil oli näiteks Saku suurhall kolmemõõtmeline!) jne, jne, puudus tempomaat. Seda lihtsalt polnud. Anomaalia põhjuseks osutus tõsiasi, et automaatkäigukastiga versioonil on tempomaat baasvarustuses, kuid käsikäigukastiga versioonile tulnuks see aga eraldi 300 euro eest peale tellida. Parakujäi see „pisiasi“ tellijatel kahe silma vahele.

Kui palju maksab?

Väga pikalt uue B-klassiga sõita ei jõudnud, napilt paarsada kilomeetrit või veelgi vähem ja sellest umbes kolmandik linnas. Küll aga sai selle ajaga selgeks, et proovisõiduki kapoti olnud 1,8-liitrine diiselmootor on parim valik võimalikest. Keskmiseks kütusekuluks sain lõpuks 5,0 l/100 km, hommikul käivitades oli see number veel 4,9! Ja liigutada jaksab see mootor uut B-klassi vägagi reipalt. Ja vaikselt.

Kokku on saadaval neli erinevat mootoriversiooni: 1,8-liitrised ning 2-liitrised diisel- ja bensiinimootorid. Hinnad algavad bensiinimootoril 23 340, diiselmootoril 24 240 eurost. Vahe 900 eurot, mis on tegelikult väga vähe.

Küll aga tasub B-klassi ostma minnes arvestada, et ega baashinnaga võtmeid naljalt taskusse ei saa. Sõltuvalt konkreetses mudelist on üsna palju igapäevaks vajalikke asju saadaval vaid lisaraha eest: esiistmete soojendused 348 eurot, alarmseade 480 eurot, USB ja AUX ühendus 264 eurot jne.

Mõnedel mudelitel on need hinna sees, mõnedel puhkudel kuuluvad need mõnda paketti, kuid konkreetse proovisõiduauto hind oli igatahes tõusnud 24 240 baashinnalt 32 850 euroni. Muidugi, ega peale tempomaadi polnud ka väga kokku hoitud: LED päevasõidutuled, 17 tollised valuveljed, parkimisabi, navigatsiooniseade, klaasipühkija vihmasensor, bi-ksenoon esituled, pakett „näe ja olev nähtav“ jne, jne.

Igatahes on kindel, et baashinna sees on kõikidel mudelitel olemas 14,5 cm diagonaaliga ekraan armatuurlaual (üks lahedamaid nähtuseid selle auto juures üleüldse), kliimaseade, CD raadio, Start-Stopp süsteem... Kõige muu osas ma enam väga kindel pole, sest Mercedese lisavarustuse nimekiri on tavainimesele sama raskesti mõistetav, kui põhikooli lõpetajale kõrgem matemaatika. Erinevad koodid, paketid jne. Aga kel huvi ennast proovile panna, saab B-klassi lisavarustusega lähemalt tutvuda siin!

Kokkuvõtteks

Igal juhul on uus Mercedes-Benz B-klass palju rohkem Mercedes, kui tema eelkäija. Ta on sportlikum, stiilsem, tema sisekujunduses on märksa rohkem tuttavaid elemente margi esinduslikeimate kabiinist, ta on jätkuvalt praktiline, kasina kütusekuluga ning rohkete lisavõimalustega.

Ja ehkki tema hind ei ole, ega saagi olla võrreldav teiste samatüübiliste autodega, ei saa tema kohta sugugi öelda, et ta oleks ülemäära kallis. Korralik diiselmootoriga pereauto, millega sõites saab keskmiselt hakkama vähema kui viie liitriga 100 km kohta, maksab kõikidel markidel kaugelt üle 20 000 euro. Ja olgem ausad: selle eest, et sul seisab ukse ees Mercedes, ei ole samuti patt väikest lisaraha küsida.

Meeldis: Diiselmootor, ruumikus tagaistmel, sisedisain, materjalivalik jne.

Ei meeldinud: Käsikäigukasti tagumise käigu lülitus, naastrehvide müra

Tõnu Tramm