Proovisõit

Volvo Drive-E: suured mootorid kaovad ajaloo prügikasti

Uus jõuallikas 2-liitrine ja 4 silindriga
Euro 6 nõuded täidetud
Esimesena 60-seeria kapoti all

Väikese autotootjana on Volvo läbi ajaloo kasutanud mitmete teiste valmistajate abi mootorite tootmisel. Nimekirjast leiab nii Fordi, Porsche, Volkswageni, aga näiteks ka Yamaha, kes kummalisel kombel tarnis Rootsi margile nende suurimaid – V8 – jõuallikaid.

Eelmise kümnendi keskel oldi aga Volvo kontoris dilemma ees, mismoodi edasi minna. Polnud raske prognoosida, et peagi rakenduvad heitgaasinormid ja aina tõusvad kütusehinnad sunnivad autofirmasid varem või hiljem mootoriehitust reformima. 

Drive-E

Nii astutigi 2007.a. esimesed sammud praegu Drive-E nime kandva jõuallikateperekonna väljatöötamisel. Tegelikult puudutas tulevikuplaan kogu Volvo tulevast mudeligammat, sest kokku lepiti ühtse, skaleeritava platvormi (SPA – Scaleable Platform Architecture) kasutuselevõtus kõigi margi suuremate mudelite juures.

Selleks, et vähendada kulusid ja keerukust ning lihtsustada disainerite tööd, aktsepteerib esiveoline SPA ainult üht tüüpi jõuallikat – 2-liitrist ja  4 silindriga. Konkurentsivõime säilitamiseks lisatakse loomulikult ülelaadimine. Sealjuures jagavad nii diisel kui ka bensiiniversioon enamikku detailidest (ka mootoriplokk on pea identne) ning toodetakse samal koosteliinil Rootsis Skövdes.

Uus “süda” ühildub ka tagateljele paigutatava elektrimootoriga, andes võimaluse nelikveoliste hübriidversioonide väljatoomiseks. Samuti tulevad kunagi etanooli ja CNG gaasiga töötavad masinad.

Niisiis kaovad Volvode kapoti alt tasapisi ajalukku kõik suurema töömahuga jõuallikad, kuid mudelitähised T5, T6 ja D5 jäävad alles. Veelgi enam, hoolimata töömahu vähenemisest on 2-liitrine mootor vastavas seades eelkäijast võimsamgi, samas kütusekulu arvelt kokku hoides. 

Geely

Ahjaa, vahelepõikena peab lugejale meelde tuletama, et projekti planeerimist alustati sel perioodil, kui Volvo omanikuks oli Ford. Eelmise kümnendi lõpus müüdi aga Rootsi au ja uhkus Hiina tootjale Geely Holdings. 

Alul tundusid Volvo väljavaated asjasse mittepühendatuile ehk veidi heidutavadki, aga mulle tundub, et see võis teatud mõttes hoopis päästerõngas olla.

Nimelt ei tule hiinlased suure hurraaga oma arusaamist autoehitusest rootslastele peale suruma, vaid antakse rohkelt vabadust ise otsustada, mismoodi oleks otstarbekas edasi areneda. Lisades juurde Geely poolt arendusse suunatavad finantsvahendid, julgengi Volvo osas üsna lootusrikkalt tulevikku vaadata.

2011.a. andsid hiinlased Drive-E põlvkonna tootmisküpseks vormimiseks rohelise tule ja 2013. sügiseks saidki 60-seeria Volvod esimestena uute 2-liitriste jõuallikatega uhkeldada. Kokku sisaldub mootoriperekonnas 8 jõuallikat, tuttavate indeksite järgi T3-T6 ja D2-D5 ning esmajärjekorras on saadaval ottomootoreist võimsaimad kaks ning D4 diisel. 

Kamaluga innovatsiooni

Volvo lipulaev T6 sai 225 kW (306 hj) juures 400 Nm pöördemomendi, mida aitab saavutada kombinatsioon mahtkompressorist ja turbolaadurist. T5 kasutab vaid turbo abi ning teeb 180 kW (245 hj), D4 diisel töötab kaheastmelise “vurri” abil ja jõuab 133 kW (181 hj) ning samuti 400 Nm pöördemomendini.

Diiselmootori suurimaks innovatsiooniks võib pidada max 2500 baarise rõhuga i-ART (intelligent Accuracy Refinement Technology) pihusti kasutuselevõttu, mis tänu otse pihustil paiknevale kütusesurve andurile ja miniarvutile suudab paremini korrigeerida pihustatavat kütusekogust, samuti salvestada andmed ja suhelda auto ajuga. 

See süsteem võimaldab saavutada suuremat võimsust madalama kütusekuluga ja ühtlasi täita Euro 6 saastenormi.

Uusi ottomootoreid iseloomustab muuhulgas samuti kütuse otsepritse, muutuv klapiavanemine ja vähendatud hõõrdumine. Lisaks käitab bensiiniversiooni veepumpa elektrimootor (diislil säilis tavapärane rihmülekanne).

Käigukastidena on kasutusel Aisini valmistatud 8-astmeline automaat ja Getragi poolt tarnitav 6-käiguline manuaal.

Asjalik D4 diisel

Esimese päris uue mudelina saab Drive-E jõuallikad omale kapoti alla 2014.a. teises pooles esitletav XC90, aga välja vahetatakse ka kõikide muude mudeliseeriate kapotialused. 

Kuna 70- ja 80-seeria Volvod peavad uut 2-liitrist jõujaama veel ootama, siis pakuti proovisõiduks T6 ja D4 mootoritega varustatud S, V ja XC 60 autosid.

Peab tõdema, et tervikut arvestades jättis parema mulje D4 diisel, mis mõistliku kütusekulu juures ei jäänud kurvilistel mägiteedel T6-ga varustatud suguvennast maha (pöördemoment on mõlemal sama!),  tuues sealjuures kuuldavale üldsegi mitte diislile omast helitausta.

T6 tõmbab jõuliselt, aga kõrgematel pööretel jääb juht taga igatsema suuremate mootorite mahlakat saundi ning kütusekulu jääb palju-palju kõrgemaks tootja poolt lubatust. On tavapärane, et vahe tehaseandmete ja tegelikkuse vahel eksisteerib, kuid T6 puhul tundus see ikka väga suur olevat.

Automaatkast saab oma tööga üldjoontes suurepäraselt hakkama, vaiksel kulgemisel püsib tahhomeetri osuti 1500 pöörde lähedal ja vajadusel toimub käiguvahetus piisava nobedusega.

60-seeria facelift

Mõni sõna autodest ka. Pisut värskema ilme said kõik kolm keretüüpi, iseloomulikumate tunnustena hakkavad eelkõige silma laiem iluvõre ja uue paigutuse ning kujuga päevasõidutuled. 

Üleüldse prooviti anda autodele laiem ja sportlikum ilme, sedasama eesmärki täidavad ka võimsamate versioonide kandilised summutiotsad .

Sisemuses paistab enim silma V40-lt tuttav muudetava kuvaga digitaalne näidikuplokk, aga tegelikult on silma eest peidus veel lisavarustusena pakutavad kõvakettaga muusikasüsteem ja internetiotsingut kasutav naviseade. 

Viimane toimis muuseas esitlusel tõepoolest suurepäraselt, leides mõne hetkega masina asukoha ümbrusest soovitud söögikoha ja näidates koheselt ka teekonda ning saabumisaega.

Istmete eest on Volvo alati kiita saanud ja ka uuenenud salongiga autodes võivad reisijad soovi  (ja raha olemasolu) korral lõõgastuda ülikvaliteetsetel nahkpinkidel. 

Kokkuvõtteks

Kuna uus mootor on eelnevatest kergem, mõjub see positiivselt ka juhitavusele. Sõiduautod neelavad serpentiinidel kilomeetreid innukalt ja esiveolisele omane alajuhitavus ilmneb alles väga suurel kiirusel kurvi sisenedes. 

Rooli täpsus väärib samuti kiidusõnu. XC60 jääb sellistel teedel tänu oma suuremale massile veidi rohkem hätta, samas pole see ka sääraseks sõiduks mõeldud.

Kui veidi liigne kütusenälg kõrvale jätta, tunduvad Volvo uued jõuallikad igati asised. Samas pole perekonna väiksema võimsusega esindajaid veel avalikustatud ja ilmselt lubavad nood tulevikus tanklatest suurema kaarega mööda sõita.

Igatahes tundub, et kuna 3-silindrilistest jõuallikatest (veel) ei räägita, siis leiab lähitulevikus poodi Volvot ostma minnes autodest vaid erinevas võimsusastmes 2-liitrise mootori . Lihtne, kas pole?

 

Meeldib:  D4 diisel, 60-seeria uuendused

Ei meeldi:  T6 kütusekulu


 

Argo Verk, Nizza


Vaata autofirmade sooduspakkumisi

Seotud artiklid

Autode test

Volvo V60 Cross Country

What Car? Says Hinnatud 4-ga 5-st

Maksab enam kui tavaline V60, ent võimalikku paremat läbivust kõrvale jättes pole see baasmudelist millegi poolest andekam.