Proovisõit

Nissan Note: kuhjaga head ja üksjagu halba

Uuenenud sisemus ja välimus
Uus kolmesilindriline bensiinimootor
Mahukas ning mõistliku hinnaga

Olin proovisõiduautoks nimme küsinud 1,2 liitrise, 3-silindrilise, 72 kW/98 hj võimsusega, käsi-käigukastiga, teise põlvkonna Nissan Note’i,  et selle uut, väidetavalt väga säästlikku 3-silindrilist mootorit proovida. 

Kujustuselt on Note tüüpiline väikesemat sorti „jaapanlane“  (pikkus 4,1, laius 1,7, kõrgus 1,53 m).  Selle pikkuse kohta on autol küllaltki pikk telgede vahe – 2,6 m. Kas pidada seda piiripealsete mõõtudega autot väikeautoks või väike-keskklassi autoks, on omaette küsimus.

Siseruumi kujundamisel on lähtutud igatahes kõrge istumisega väikeauto loogikast, mis Note’i  üllatavalt ruumikaks muudab. Ametlikult liigitatakse ta aga siiski väikeautode reale ja väike-keskklassi osas on juba sel aastal oodata uut Nissan Pulsarit.

Note`i väljanägemine just wow-reaktsiooni ei põhjusta, kuid ebaõnnestumiseks seda ka kaugeltki pidada ei saa. Armatuurlaua ja keskkonsooli disain on küll pigem kehvapoolne, nagu väikeklassi autodel ikka kipub olema. Ja tegelikult ongi Note üsna vastuoluline auto, kust võib leida hulgaliselt nii head, kui halba.

Kuna auto tehnilised andmed lubavad uuele 3-silindrilisele mootorile peaaegu diislile iseloomulikke kütusekulunumbreid, huvitas mind kõige enam, kuidas teooria ja praktika ses osas omavahel klapivad.

Alustagem heast

Note uus kolme-„potine“  98 hj ülelaadimisega bensiinimootor on tõesti meeldivalt väikese januga.  Ametlikud numbrid on 5,2/3,8 l/100km linnas/maanteel. 

Janu pidi saama veelgi vähendada, kui vajutada nuppu, millel kiri Eco. Loomulikult pole päris elu nii ilus, kuid sissesõitmata auto kohta olid kogetud näidud siiski väga meeldivad.

110 km/h sõites oli bensiinikulu 4,6 – 4,8 l/100km. Sellise kiiruspiiranguga  teel saab Narva suunas praktiliselt ühtlase kiirusega sõita pea Rakvereni välja, kiirushoidik peale, ei pidurdusi ega kiirendusi.  Tihedama liiklusega teel oleks numbrid ilmselt suuremad.

90 km/h piiranguga teel oli kütusekulu pidurduste-kiirenduste-venimiste tõttu isegi suurusjärgu võrra suurem (5,0 – 5,4 l/100km). Linnasõidul kujunes tegelik janu teoreetilisest umbes liitri võrra suuremaks (6,1). Ilmselt läheneb praktika teooriale veelgi, kui auto on korralikult sisse sõidetud.  Bensiinikulu poolest on kindlasti tegemist väga ahvatleva autoga.

Tänu kõrgele istumisele ja pikale telgedevahele on Note hästi ruumikas. Ka tagaistmel, kus on lausa erakordselt palju jalaruumi. 

Kui mina,  pikakoivaline mees, olin enda järgi esiistme väga mugavaks sättinud,  jäi tagaistme ette nii palju ruumi, et võisin lõdvalt jala üle põlve visata ja ruumi jäi ülegi.  

Tagaistmele minemise tegi omakorda väga mugavaks hästi taha nihutatud rattakoobas ning suur ja täisnurga all avanev tagauks. Ka esiukse avanemisnurk oli tavapärasest suurem. 

Mitme kohaline Note ametlikult on, seda ei õnnestunudki mul ühestki allikast tuvastada, keskmist peatuge tagaistmel igatahes ei ole ja ega õlaruumiga väga priisata pole. Ehk kolmel täiskasvanul tagaistmel läheks ilmselgelt kitsaks.

Pakiruumi mahutavuseks on Nissan’i veebilehel antud 295 - 381 l, mahutavus on antud sel moel ilmselt seetõttu, et ühe lisavarustuse paketiga saab pakiruumi põhja kahele kõrgusele seada.

Tänapäeval, kus liikluskontrollil täpsed riistad, peab ka auto spidomeeter täpne ja hästi loetav olema, eriti siis, kui skaala-näitu numbriliselt ei dubleerita. 

Note`i spido on üks parimaid, mida ma viimasel ajal näinud olen. Sellele aitas omalt poolt kaasa ka püstise istumisasendiga kaasnev väike vahemaa silmade ja näidikubloki vahel.

Suure diameetriga spidomeetriskaala on kohe näidikute keskel, selle kujundus hästi kontrastne ja skaalajaotus väga hästi ja täpselt loetav, mis võimaldab ka ilma kiirushoidikuta sõites küllalt täpselt kiirust hoida. 

Ka vanasti oli autodel suure diameetriga kiirusemõõtja reeglina näidikute keskel. Nüüd on väikese diameetriga spido aga reeglina roolitaguste näidikutebloki ühes nurgas, kus selle loetavus on üldjuhul kaunis vilets.

Juhul, kui numbriline kiirusenäit puudub, igatsen mina küll tagasi keskse paigutusega suurt spidomeetrit. Kiirushoidikuga sõites näidatakse Note kiirust ka numbriliselt. Muud näidikud nii head ja hästiloetavad enam ei ole ning näidikutebloki üldkujundus on pigem kehvapoolne.

Vahepeal veidi halvast

Note`i suurim probleem on minu arvates müra. Olen sõitnud päris mitme „kolmepotisega“, Note on mootorimüra ja -tämbri järgi neist konkurentsitult halvim. 

Kiirendades teeb mootor veidi pinisevat ja valju häält, meenutades noorusaegade õppesõidu GAZ 51-e.  Ühtlasel maanteesõidul ei olnud mootorimüra enam väga vali, kuid pikemal sõidul siiski häiriv.

Mootorimürale sekundeeris kiiremal sõidul ka selgelt kostev tuulemüra. Selle põhiallikateks on ilmselt suured, kaugele väljaulatuvad välispeeglid ning kojamehed, mis kapoti tagaserva alt üsna kõrgele välja ulatuvad.

Ka tee-/rehvimüra on Note`l tugev, karedamal teel muutus see päris valjuks. Teatud määral jõudis kabiini ka transmissioonist ja sildadest pärit hõõrumist/sahinat. Krooni paneb kõigele aga veel üks omapärane „müravõimendi“: Note’i sisemised plastpinnad on väga õhukesest plastist ja selle alla jääv tühi ruum moodustab omamoodi kõlakoja/resonaatori, mis kõiki sisse kostuvaid helisid võimendab ja omavahel miksib.

Võidakse küsida, kuidas ma neid mürasid nii selgelt eristan? Olen aastaid pilli mänginud ja sestap ka on minu erineva iseloomuga helide kuulmine ilmselt veidi teravam. Maanteekiirusel rahulikult raadiot kuulata või kaassõitjaga rääkida, ei ole kogu selle koondmüra tõttu häält tõstmata igatahes võimalik. Üldiselt on peavalu mind väga harva külastav loodusnähtus, kuid Rakverre sõit lõppes seekord küll peavaluga.

Note`i tegijad on veidi hätta jäänud ka ergonoomikaga. Eriti on seda tunda käigukangist, mis on madalal ja liiga ees, et selleni ulatumiseks peab igat kasvu inimene küünitama. Mis teeb käiguvahetuse üsna ebamugavaks.  

Päikeselise päevaga sõitmise teeb ebamugavaks ka armatuurlaua peegeldus esiklaasil. Küllap on siin süüdlaseks esiklaasi ja armatuurlaua pealispinna kalde omavaheline suhe. Püüdsin istet eri kõrgustele seades peegeldust vähendada, kuid see ei õnnestunud.

Sõitsin isiklikust huvist mõni päev hiljem Ford Fiestaga, mis on sama suurus- ja hinnaklassi auto ning veendusin, et minu kriitika Note`i aadressil ei ole ebaõiglane. 

Fiesta sõidab vaikselt, siseruumi kujundus on igati kaasaegne ja kvaliteetsetest materjalidest, ergonoomika paigas. Sellest on ütlemata kahju, sest Note’il potentsiaali ju tegelikult on. Nägus välimus, ohtralt erinevaid abisüsteeme, ruumikas…

Sõit

Ah, et kuidas Note sõidab? Tahaks esimese hooga vastata, et on sel üldse tähtsust, kui vägev mürafoon võimaliku ostja juba esimesel proovisõidul ära peletab? 

Kui aga lühidalt, siis tavaliselt. See tähendab, et juhitavus ja kiirusomadused on igati „küla keskmised“, millegi erilisega ei hiilga ta ei heas ega halvas mõttes. 

Juht leiab sobiva sõiduasendi tänu rooli ja istme küllalt ulatuslikele sättimisvõimalustele. Istmed on mugavad. Note’i rool on keskmisest veidi kergem, mis maanteel esialgu häiris, kuid sellega harjub. 

Kiirendus, 11,7 sekundiga 100 km/h, on sellist sorti autodel üsna tavaline. Ristmikult saab sellega piisavalt käbedalt minema. Mootori hea elastsus aitab kaasa sellele, et möödasõidud maanteel lähevad suhteliselt muretult. 

Teel püsib Note kenasti, ka kruusateel. Viimasel sai testida ka juhiabilisi, mis mõistlikult diskreetseks osutusid ja sekkusid  vaid  siis, kui neid tõsiselt provotseerida. Ja sedagi vaid kerge sõbraliku „müksuga“ õiges suunas. Ilmselt seetõttu, et üle hulga aja sõitsin autoga, millel on tagaratastel trummelpidurid, tundusid pidurid tervikuna veidi „nätskevõitu“. 

Varustus oma klassi kohta üllatavalt hea 

Proovisõidu Note oli tippvarustusega, millele lisandusid lisavarustuse Pakett Tech viled ja muud abimehed. Esimese hooga ei saanud arugi, milles asi, kui üks neist tööle hakkas – selgus, et auto pahandas mu peale tee keskjoonele sõitmise pärast. 

Ühelt väikeautolt poleks sellist asja oodanudki! Õnneks on Note – nagu sellise süsteemiga autod ikka – õpetatud piisavalt targaks, ehk kui suunatuli sisse lülitada, jääb pahandamine ära.

Tavaliselt teen kodutöö ära juba enne proovisõidule minekut, kuid seekord ei tulnud selle pealegi: tundus ju täiesti tavalise ja lihtsa autoga tegemist olevat. Esimese sõidupäeva õhtul „järeltunde“ tehes sain selgeks, et autol oli lisavarustusena peal Pakett Tech – intelligentne võti koos mootori Start-Stopp nupuga.

Lisaks sisaldab see Nissan Connect  5,8-tollise ekraani ja 6 kõlariga (sh navigatsiooniseade ja telefoniühendus) ja nn turvakilp, mis sisaldab täisvaatemonitori (auto pealtvaade koos lähimate objektidega), pimeala jälgimissüsteemi, sõidurajalt lahkumise hoiatussüsteemi, liikuvate objektide detektorit, radareid ümber auto. Selles autoklassis on sellised süsteemid veel üsna erakordsed ning kindlasti on just see paljudele argumendiks Note`i poole kiigata.

Ka telefoniühendus oli meeldivalt lihtsalt seadistatav. Istmesoojendused ja Start-Stopp süsteem kaasnevad kõigi varustustasemetega, mida mõnel margil pole isegi kõrgemates autoklassides.

Note’i hinnad on samuti mõistlikud – odavaima Note’i saab kätte sisa 11 590 euroga, kalleima (90 hj diisel) eest tuleb välja käia 16 990 eurot. Säästliku bensiinimootoriga 98 hj „kolmepotist“ müüakse nii käsi- kui automaatkäigukastiga vaid kahel kallimal varustustasemel (ACENTA, TEKNA). 

Kui Note’i kavatsetakse linnasõiduks osta, on kindlasti mõistlikum osta kolmesilindriline „bensukas“. On odavam ja jäävad ära pea sama säästliku diisli kübemefiltriga kaasneda võivad probleemid. 

Kokkuvõtteks

Nissan Note on päris kena väljanägemisega, mõistliku hinnaga, sõiduomadustelt nii maanteele kui linna sobilik väikesemapoolne, kuid samas erakordselt ruumikas sõiduauto. 

Kolmesilindriline Note  näitab lausa diiselmootoriga võrreldavat bensiinikulu, mis ilmselt väga paljusid seda autot ostma ahvatleb. Lisaks väikeauto kohta erakordselt rikkalik lisavarustuse võimalus.

Kõige sobivam on säästlik ja ruumikas 3-silindriline Note ilmselt pere teiseks, linnaautoks – linnas lühikestel sõitudel ei jõua müra väga väsitavaks muutuda, samas on sisse-välja liikumine väga mugav. Jääb vaid loota, et Nissan ka Note’i müramure kõrvaldab, siis saab temaga mõnuga ka pikemaks sõiduks maanteele minna. 

Meeldis:  säästlik 3-silindriline bensiinimootor, pea- ja põlveruum tagaistmel, mõistlik hind

Ei meeldinud: vali müra, mõned ergonoomika-apsud, vilets keskkonsooli disain ja odavad materjalid


 

Jüri Lass

Loe What Car? põhjalikumat Nissan Note`i testi siit!


Vaata autofirmade sooduspakkumisi