Proovisõit

Toyota Hilux: endiselt tipus

Sõiduautolik turvalisus ja varustus
Uus 2,4-liitrine jõuallikas
Hind alates 25 890 eurost (4 x 2 Heavy Duty)

Ma olen eluaeg reservatsioonidega suhtunud kellegi või millegi legendaarseks kutsumisse. Tihtipeale kasutatakse seda sõna liiga kergekäeliselt, mistõttu tähendus ja väärtus kipuvad devalveeruma.

Samas Toyota Hiluxi puhul kirjutan legendi staatusele kahe käega alla. Üldises plaanis on minu jaoks Hilux kastikate segmendis sama, mis kompaktautode puhul VW Golf – see defineerib autoklassi kui sellise ja seab standardid. Lisaks on tegemist ühe lollikindlama (töö)autoga läbi aegade – tõenäoliselt elab suurem osa müüdud Hiluxitest endiselt oma jumal teab mitmendat elu kusagil Aafrika kõrbes või slummis.

Konkurentidest sihvakam

Aga naaskem 2016. aastal ilmavalgust näinud kaheksanda põlvkonna mudeli juurde. Tegemist on omasuguste seas ühe saledama ja sihvakama masinaga. Nissan Navara, VW Amarok ja Ford Ranger tunduvad olulisemalt kandilisemad ja raskepärasemad. Visuaalselt aitab üldmuljele kindlasti kaasa 75 mm võrra kasvanud üldpikkus (nüüd kokku 5330 mm) ning eelkäijaga võrreldes pikemaks venitatud ninaosa. Mõnusa disainivimkana on Hiluxi B-piilar jäetud mustaks, mistõttu tunduvad küljeaknad ühtlaselt suure klaaspinnana.

Parklas peatuspunkti otsides jõuab auto kogukus tegelikult juhile kiiresti kohale: tagurdamiskaamera abi kasutades saab küll liigikaaslasele ülilähedale manööverdada, aga masinast väljudes avastab juht sellegipoolest, et auto nina jäi peaaegu tänavale.

Iseenesest manööverdab uus Hilux kenasti. Võib suisa öelda, et pöördering on suure auto kohta üllatavalt väike, mistõttu käib vajadusel ka tagasipööre ilma eriliste probleemideta.

Samas on tegemist ikkagi puhtaverelise maastikusõidukiga, seega istub juht rooli taga nagu kaptenisillal ümbrusele kõrgelt alla vaadates. Kindlasti tasub mõelda astmelaudade soetamise peale, sest ilma nendeta on istmele ronimine üsna vaevarikas ettevõtmine. Tõsi, iga ukse juurde paigaldatud käepidemed teevad protsessi ehk pisut lihtsamaks, aga ega see ilma astumisabita sangade küljes rippumine mingi mõnus tegevus ole.

Üks jõuallikas

Uut Hiluxit viib edasi värskelt tootmisliinile jõudnud 2,4-liitrine diiselmootor, mida pakutakse vaid ühes seades – 110 kW (150 hj). Jõuallika momendikõvera sai Toyota paika selliselt, et kogu 400 Nm on saadaval juba 1600 pöörde juures, mistõttu soosib mootor rahulikku kulgemist, olles samas piisavalt jõuline, et tagada vajadusel 3,5-tonnine veojõud.

Siiski ei tasuks otsida võrdlust eelnimetatud otseste konkurentide suurema töömahuga jõuallikatega – Hiluxi kiirendus- ja kiirusnäitajad jäävad neile selgelt alla. Emotsioon jõuab kohale ka maanteel möödasõitu alustades, sest isegi tühjalt liigeldes peab autokolonnist mööduma hakates tee üsna pikalt tühi olema.

Käigukastide valikust leiab nii manuaalse kui ka automaatse, mõlemad evivad sealjuures kuut ülekannet. Proovitud automaat teeb oma tööd korralikult, kuigi osa uimasusest saab tõenäoliselt just selle arvele kirjutada.

Keskmiseks kütusekuluks lubab tootja manuaali puhul suurepärast seitset liitrit “sajale” (automaadil 7,8), samas valdavalt maanteel möödunud proovisõidu tulemusena saan kinnitada sellest ehk üks-kaks liitrit suuremat näitajat.

Mugav ja sõiduautolik

Sõitjateruum jätab igati tänapäevase ja sõiduautoliku mulje. Hilux on mudel, mille salongi üle lihtne töömees ei kurda ja ka firmaomanik leiab hinnakirja tipust endale sobiva Toyota. Invincible-nimelise varustustaseme materjalivalik ei jäta midagi soovida, samuti puuduvad igasugused etteheited varustusele. Keskkonsoolis troonib korralikku seitsmetollist tahvelarvutit meenutav puutekraan, millelt käib nii raadio kui ka navisüsteemi juhtimine. Mingeid pöördnuppe või otseklahve samade funktsioonide jaoks konsoolilt ei leia.

Kui millegi kallal tahta iriseda, siis pikemate jalgadega juhi jaoks jääb rool hoolimata nelja suunda reguleerimise võimalusest ikkagi liiga kaugele. See sunnib kas istme seljatuge püstisemaks reguleerima või siis põlvi kronksu tõmbama. Ebamugavad variandid mõlemad.

Tagaistujate elu on see-eest üsna mugavaks tehtud. Jala- ning pearuumiga probleeme pole ning kuigi seljatugi on ehk tavalisest sõiduautost veidi püstisemas asendis, siis tegelikult see ei häiri.

Tühjalt raputab parasjagu

Arusaadavalt ei tasu redelraamile ehitatud ja eelkõige tarbesõidukiks loodud masinalt oodata sõiduautolikku juhitavust. Ebatasasel ja treppis teel raputabki vedrustus tühja sõidukit küllalt ebameeldivalt, aga roolis püsib tunne mõistlikul kiirusel ikkagi turvaline ning kindel.

Eestis müüdav Hilux on üldjuhul nelikveoline, vaid tugevdatud vedrustusega Heavy Duty baasmudelit (see on ka hinnalt odavaim) saab tagaveolisena. Nelikvedu lülitub mugavalt pöördlülitist ja loomulikult käib autoklassi juurde ka aeglusti, mistõttu julgeb Hiluxiga päris julgesti porimülgasteski mütata.

Igale sobiv versioon

Toyota pole Hiluxi turvavarustuse osas teinud sõiduautodega võrreldes hinnaalandust. Safety Sense’i ohutuspaketti kuuluvad muu hulgas kokkupõrget ennetav süsteem PCS, aga ka rajalt kõrvalekaldumist jälgiv LDA ning paljud muud lühendid, millega tähistatakse reisijate elusid säästvaid juhiabisid. Lisaks saab iga Hilux pardale seitse turvapatja.

Varustuse poolest peaks endale sobivaima versiooni leidma igaüks. Parimal juhul tuleb Hilux kõigi moodsate nutilahenduste, nahkistmete, võtmeta kasutamise, LED-tulede, aga ka väliste elementidega, nagu astmelauad, turvakaar kastis ning veokasti vooderdus, mis paraku viib ka masina hinna võrreldes baasmudeliga hoopis uutesse kõrgustesse. Kui tagaveolise pretensioonitu töömasina saab poest parimal juhul kätte 25 890 euroga, siis automaatkastiga Invincible eeldab, et lauale laotaks juba 38 790 eurot.

Pilk konkurentide hinnakirjadele reedab, et leidub kallimaidki masinaid, aga samas peab siiski arvestama, et sellisel juhul leiab kapoti alt hoopis võimsama jõuallika.

Kokkuvõtteks julgen siiski väita, et uus Toyota Hilux on endiselt üks paremaid valikuid “kastikate” turul. Töömasinana igiliikuri maine omandanud sõiduk pakub uues mudelis lisaks teada-tuntud omadustele ka tipptasemel turvalisust ja sõiduautolikku varustust.

Meeldib: Disain, sõiduautolik salong, suur veokast

Ei meeldi: Ergonoomika võiks parem olla, üsna pretensioonitu jõuallikas

 
Argo Verk

Vaata autofirmade sooduspakkumisi

Seotud artiklid

Autode test

Toyota Yaris

What Car? Says Hinnatud 4-ga 5-st

Uuendatud Toyota Yaris pole ehk väikeautode hulgas silmapaistvaim, ent tema trumpideks on väga hea varustus ja linnakeskkonda sobivad hübriidajamid.