What Car? - Autode ja testid -- What Car? Aitame Sul teha parema ostu

Volvo V60 Polestar: uus poiss palliplatsil

8.november 2016
Volvo V60 Polestar: uus poiss palliplatsil

Reklaam



Pildigalerii   

• Sõltuvust tekitav universaal, mis saab paigalt 100 km/h kätte vähem kui viie sekundiga
• Mootoriruumis peidab end üks võimsaimaid kaheliitrisi ottomootoreid, mida täna legaalselt soetada saab – 367 hj ja 470 Nm!
• Baashinnaks 65 290 eurot, sedaankerega versioon on 1500 eurot odavam


Mis see on? Polestar on võidusõidust välja kasvanud tuuningufirma, mille asutas 1996. aastal Rootsi võidusõitja Jan ”Flash” Nilsson, et osaleda kodustel turismiautode meistrivõistlustel (STCC). Ettevõtte nimeks sai algselt Flash Engineering ja tänane nimi võeti kasutusele alles üheksa aastat hiljem. 2009. aastal sai värkstoast Volvo ametlik koostööpartner, kes hakkas Volvo sõiduautosid varustama võimsamate ülelaetud ottomootoritega. Aasta hiljem esitleti esimest Polestari ideeautot Volvo C30 Polestar Concept, mis tegi tuntuks ka “sepikojale” iseloomuliku sinise värvi. 2011. aastal viis Polestar sama värvi C30 ka turismiautode MM-võistlustele (WTCC), kus võidusõidu kõrval tuli täita “tagasihoidlik” salamissioon – arendada võistlusmootorite najal välja kaheliitrine turbomootor, mida saaks hiljem kasutada ka Volvo tavaseeria sõiduautodel. Polestar sai ülesandega hästi hakkama – C30 jõuallikad osutusid vaata et kõige jaksukamateks ja töökindlamateks WTCC karussellis – ja eelmise aasta juulikuus otsustas Volvo nutikad sellid üles osta, et nad kuldsete käeraudadega seina külge aheldada. Võidusõiduosakond jätkab tegutsemist omapäi ja selle nimeks on nüüd Polestar Cyan Racing – Cyan on Polestari sinise värvitooni nimi, mis on ühtlasi ka üks trükitööstuses kasutatavast neljast põhivärvist (Cyan, Magenta, Yellow ja Black).

Seega – täna on Polestar Volvos midagi sellist, nagu on AMG Mercedeses, M. osakond BMW-s või Audi Sport Audis. Eelneva lause läbinärimise ja omastamise järel on teile ka teada, millega Polestari mudeleid võrrelda ja millist klienti rootslased esimesena jahivad. Need on bensiinisõltlased, kes armastavad kiirust, kuid vajavad sportautost praktilisemat sõidukit. Siiamaani oli kõik lihtne – täppisinstrumendi ihkaja valis M. seeria auto, AMG kasuks rääkis nende V8-mootorite brutaalsus ning hunnitu kõlapilt ning Audi S-seeria masinad püüdsid mõlemaid üle trumbata veojõu tegusama mahapanekuga. Volvo V60 Polestar püüab pakkuda samu asju ja kõiki kolme korraga.

Õnnestunud välimus ja …

Tuuningumaailmas kehtib lihtne reegel – tulemust võib lugeda õnnestunuks, kui tehaseseades lubatud hobujõud on alles ja autode välimust pole muudetud naeruväärselt ülepakutuks. Polestaril on õnnestunud sellel muhklikul teel olevaid juurikaid vältida ja neist ninali käimata üle joosta, sest Volvo mudeli V60 T6 baasil valminud universaali kujundus on küll baasmudelist üksjagu erinev, ent samas maitsekas ja väljapeetud nagu lähtematerjalgi, mis muudab uustulnuka sama kütkestavaks, nagu oli seda omal ajal Volvo universaalkerega Volvo 850 T-5R. Erineva kujundusega esimene ja tagumine kaitseraud on asise olemisega ja seotust võidusõiduga tuletavad meelde ka esimese kaitseraua all olev splitter, tagaluugi ülaservas asuv spoiler ja tagumine difuusor, mida ilmestavad kaks 3,5-tollise läbimõõduga väljalasketoru. Polestar näeb ükskõik millise nurga alt neetult suupärane välja ja seda autot võiks soetada ka ainult õnnestunud välimuse põhjal. Ainsaks tõrvatilgaks on ehk 20-tollised veljed/rehvid, mis täidavad küll rattakoopad, kuid näevad auto all välja ebaproportsionaalselt suured.

… nägus sõitjateruum

Auto sõitjateruum jätab samuti nägusa mulje ja selle koostekvaliteet on suurepärane. Polstrid on viimistletud musta tavalise naha ja tumeda nubuknahaga. Nii istmed, uksepolstrid kui ka nahkkattega sportrool on läbi õmmeldud sinise niidiga ning tumedat “hundikoobast” ilmestavad ka süsinikkiust ja alumiiniumsulamist valmistatud detailid (liistud lävepakul, jalarest ja pedaalikatted). Esiistmed on mugavad, suutes samas istujat kurvides piisavalt toetada ning ruumi jagub ka tagaistmel. Mina istusin enda keskmise kasvu järgi seadistatud esiistme taha nii, et tagaistmel jäi põlveruumi pisut ülegi. Sõitjateruumi heliisolatsioon on sedavõrd hea, et tekitab isegi nurinat, sest suur osa mootori häälest läheb kaotsi ning kiirusetunnetus petetakse samuti lootusetult ära, sest kiiremale sõidule omased aistingud hakkavad ilmnema alles siis, kui lubatud piirkiirus on juba ammu lootusetult lõhki sõidetud. Samas saab kiita aga ka auto ümberkehastumisvõime, sest see võimaldab ka mugavat ja rahumeelset kulgemist ning musklipumpamine pole kahandanud grammigi universaali praktilist väärtust. Teie kasutuses on peale panipaikade ka normaaloludes 430 liitrit mahutav pakiruum, mida annab kolmeosalist tagaistme seljatuge maha käänates hõlpsasti laiendada. Nii tekib sileda põrandaga kaubaruum, mis võimaldab vajadusel vedada kuni 1749 mm pikkuseid esemeid.

Kesse siin kriiskab?

V60 Polestari esitleti esmakordselt kaks aastat tagasi kolmeliitrise R6-ga, ent sellel aastal jõudis ta uutele turgudele – kaasaarvatud Eestisse – kaheliitrise bensiinimootoriga, mille nelja silindrit toidetakse topeltülelaadimisega. Madalatel pööretel surub atmosfäärisaadusi silindrite suunas iseloomulikult kriiskav kruvikompressor ja pöörete kasvades ruttab sellele appi ka tavapärane turbokompressor. Vägivallaga meelitatakse 1969 cm3 töömahuga mootorist välja 270 kW/367 hj ja 470 Nm (3100-5100 p/min) ning mootori pööretepiiraja sekkub alles 7000 p/min juures. Maksimaalseks ülelaaderõhuks on 2,0 baari ning ilmselt just seepärast on Polestari mootor võrrelduna baasjõuallikaga üksjagu teistsugune. Sellel on teine õhufilter, vabameelsem sisselase, uus nukkvõll ja teistsugused kepsud, suutlikum kütusepump ning uus turbokompressor. Auto väljalaskesüsteem on valmistatud 3-tollisest roostevabast torust ja sõidurežiimis Sport+ avanevad väljalaskes erilised klapid, mis saadavad mahajääjate suunas teele iseärnis muheda lärmi.

Autol kasutatav kaheksakäiguline automaatkäigukast võimaldab käike ka käsitsi vahetada, kasutades selleks käiguvalitsat või roolil olevaid labasid. Nelikveosüsteem pärineb nagu baasmudelilgi BorgWarnerilt – rahulikult sõites veavad vaid esirattad, aga vajadusel saab saadaolevat momenti telgede vahel ka võrdselt jagada. Kuid Polestari väitel on nende autode nelikveo juhtprogramm ümber kirjutatud nii, et see eelistaks momendijaotuses tagatelge. Lisaks nelikveo juhtimisele on sootuks teistsugune ka auto vedrustus, mis on lisaks tummisematele puksidele varustatud ka jäigemate vedrude ja Öhlinsi valmistatud juhitavate amortisaatoritega ning olevat baasmudeli vedrustusest 80% jäigem. Esiteljel haaravad 371 x 32 mm mõõduga ventileeritud piduriketastest Brembo kuue kolviga pidurisadulad, tagateljel on aga piduriketaste mõõduks 302 x 22 mm. Auto veereb rehvidel mõõduga 245/35 ZR20, mis on tõmmatud 8 tolli laiustele velgedele.

Kuidas ta sõidab?

Hästi. V60 Polestar pole küll parimate sakslastega üks-ühele võrreldav, aga on sellest hoolimata lahe auto ja teretulnud alternatiiv Saksa kolmiku kähkusõidukitele. Vahest ongi asi vaid selles, et tegu on Volvoga – V60 Polestar võiks olla mõne koha pealt toorem ja tahumatum, mitte nii ettevaatlikus seades, nagu ta täna just on.

Esmalt juhitavusest – suurtel kiirustel on see suurepärane ja auto suunakindlusele ei saa vähimatki ette heida. Sinine välk näib olevat ehitatud kiirteede tarvis, sest mida kiiremini te sõidate, seda mugavamaks muutub auto vedrustus ja seda teesi näib toetavat ka üsna suur, 67,5 liitrit mahutav kütusepaak. Linnas mõjub vedrustus esmapilgul liialt jäiga ja raputavana, ent sellega harjub kiirelt ja V60 Polestar on säärane auto, mille poolt pakutava dünaamika nimel olete te nõus seda ka tegema. Ka käänulisel teel on esmapilgul kõik korras – kere kaldumised on mõõdukad ja auto käitumine sisendab enesekindlust – kuid täielikust õnnest jääb puudu roolitunnetuse osas. Tagasiside on ka kõige karmimas seades keskpärane ning mõjub seejuures pisut kunstlikuna.

Täpselt sama asi on ka mootoriga – kuigi võimsusetulv näib olevat lõppematu ja auto minek on kõrgetel pööretel metsik, on tordilt kirsid sisse vehitud, sest mootori hääl on ka enne pööretepiiraja sekkumist kaunis kiretu ja üsna vaikne. Madalatel pööretel päästab päeva kruvikompressori kime kiun – mis on jätkuvasti üks parimaid hääli, mida autotööstus suudab meile täna pakkuda – ent keskmistest pööretest edasi minnes tuleb sõita avatud aknaga, et ka ise mahamängitavast kontserdist osa saada. V60 Polestar on justkui tänane F1-auto – hirmkiire ja tehnoloogiline, aga midagi olulist on komplektist puudu. Ent teisalt kaasneb sellega ka üks voorus, milleks on rahulik ja lõõgastav sõit – viimast toetab ka paindlikult reageeriv kaheksakäiguline automaatkäigukast, mis saab ühtviisi hästi hakkama nii kiire kui ka rahuliku sõiduga. Suuri rattaid ja väljakutsuvat värvi kõrvale jättes on see universaal justkui tavapärane „Volli“, mille roolist ei pea alati tingimata „sõiduvõitjana“ välja ronima.

V60 Polestar pole nii võimekas kui sissetöötanud „spordiosakondade“ võrreldavad tippmudelid Audi RS 4 Avant, BMW M3 või universaalkerega Mercedes-Benz C 63 AMG, ent on neist ka oluliselt odavam. Täpsemad vasted oleks Polestarile ehk Audi S4 Avant ja Mercedes-Benz C 450 AMG 4MATIC, millest V60 Polestar on jällegi tuntavalt kallim, kuid siin peitub ka üks pisike konks. Asi on lisavarustuses, sest Polestari soetades saab valida auto värvi – valikus on sinine, valge, hõbedane ja must – ning lisavarustusena pakutakse ainult nn panoraamkatust (+1050 eurot), toonitud klaase (alates B-piilarist, +420 eurot) ja soojendusega esiklaasi (+220 eurot). Kõik ülejäänu on juba põhivarustuses, nagu näiteks navigatsiooniseade, kõikmõeldavad elektroonilised abimehed, kahetsooniline kliimaseade, väga head esituled koos kaugtulede automaatlülitusega, adaptiivne kiirushoidik, Harman Kardoni stereosüsteem ja palju muud. Kõike samaväärset võistlejatele külge ladudes võtavad need hinna osas kiiresti järele ja võivad veel mõõdagi rühkida, kuid kõiki neid on juba ennem nähtud, aga Polestar on uus, originaalne ja huvitav. See Volvo heljub kusagil Saksa supersedaanide ning samade tootjate tavaseeria mudelite vahele jäävas tühimikus ja vahest just selles peitubki Polestari tugevus, sest sportauto dünaamikat soetades ei pea te tingima igapäeva praktilisuses. Isegi reaalne kütusekulu on sooritusvõimet arvestades täiesti mõistlik, minul kujunes sõidustiili jälgimata keskmiseks kütusekuluks 12,7 l/100 km kohta.

 

Meeldis: välimus, võimas minek ja head pidurid, nägus sõitjateruum ning väga hea varustus.

Ei meeldinud: kõrge hind, keskpärane roolitunnetus ja kiretu mootorihääl, jäikus konarlikul teel madalatel kiirustel.

Rivaalid: Audi S4 Avant, BMW M3, Jaguar XE S, Mercedes-Benz C 450 AMG 4MATIC AT.

 

Volvo V60 Polestar

Mootor: 2,0-liitrine turbokompressori ja kruvikompressoriga ottomootor (R4).

Baashind: 65 290 eurot.

Võimsus: 270 kW/367 hj @ 6000 p/min.

Pöördemoment: 470 Nm @ 3100–5100 p/min.

Aeg 0–100 km/h 4,8 s

Tippkiirus: 250 km/h.

Keskmine kütusekulu: 8,1 l/100 km.

CO2-pääst: 186 g/km.

Pikkus/laius/kõrgus: 4635/1866/1484 mm.

Telgede vahe: 2776 mm.

Pakiruumi maht: normaaloludes 430 l (maksimaalne 1241 l).

Tühimass (DIN): 1796 kg.








Kaido Soorsk, fotod: autor ja tootja.

Viimased proovisõidud
Leia auto test
Uued Kasutatud
  
Autonõuanded
What Car? ostusoovitused
 
Minu What Car?Minu profiilSisukaartSend to a FriendRSS
 
Haymarket Logo
© Haymarket Media Group 2010 - 2017