Proovisõit

Honda Civic: elektroonika massidesse

Suurem kere kui ühelgi Civicul iial enne
Väiksem mootor kui ühelgi Civicul iial enne
Muljetavaldav elektrooniline turva- ja mugavusvarustus kõigil versioonidel

Käesoleval aastal tähistab Honda Civic oma 45. sünnipäeva, olles jõudnud kümnendasse põlvkonda. Olles oma 3,4 meetri pikkuse eellasega võrreldes kõvasti kasvanud. Ja seda igas mõttes.

Honda CivicVahetu eelkäija 2609-millimeetrisele telgede vahele lisati üheksa sentimeetrit, nii et uue Civicu esi- ja tagatelge lahutab nüüd 2700 mm. Auto pikkus kasvas 4,52 meetrini – ainult eelmise põlvkonna universaal on sellest 7 cm pikem.

Niisiis on uus Civic suur. Ning kujundajad said tema kerele hulgaliselt volte, kumerusi ja pseudo-õhuvõtuavasid paigutada. Kaheksanda põlvkonna lööva lihtsusega tulemust võrrelda ei saa, kuid silma ei riiva uus auto samuti. Üldse tundub mulle vahel, nagu oleks autodisainis kätte jõudnud omamoodi uus USA-viiekümnendate-lõpu-ajastu, kus sõiduki kujundusele lisatakse detaile mitte seepärast, et peab, vaid seepärast, et saab. Mõnel juhul nõuab disaineri plaani mõistmine teatud süvenemist, nagu näiteks siis, kui esmakordselt näete halli Civicut, mida igast servast ehivad kärtsoranžid triibud – ja tulemus on ootamatult huvitav. (Makstes koos muude ehisdetailidega 1566 eurot).

Üks Orange-paketi oranžidest triipudest on jõudnud kabiinigi, joostes üle armatuurlaua ja lisades siingi elavust. Armatuurlaud on aga üldiselt kena kujundusega. Selle keskel paikneb muidugi mõista puuteekraan, mille all on kahetsoonilise kliimaseadme juhtpaneel. Millel uhkeldavad mõnusa käiguga pöördnupud võiksid minu arvates pigem helitugevuse sättimiseks sobida, temperatuuri kannataks ka ekraani hõõrumisega reguleerida. Kuid seekord on lugu vastupidine.

Honda CivicNäidikuploki keskel asub taas ekraan, millele kujutatud mõõteriistade (eeskätt tahhomeetri) ja kõiksugu andmete loetavus on hea. Ekraani külgedele paigutatud temperatuuri- ja kütusenäidiku juures on aga disainer ergonoomikaspetsist võitu saanud. Keskkonsooli korral jäi tulemus teistpidi, mis väärib eraldi kiitust. Nimelt on keskkonsoolil telefonide juhtmeta laadimise paneel, sellest ees- ja allpool aga USB ning sigaretisüütaja pesad, mis on võõra pilgu eest varjatud ning varustatud juhtmete kinnituskohtadega. Väga hea.

Üldiselt on juhikoht mõnus ning eriti mõnusaks teeb selle Civicu iste. Esiistmed sobisid mulle suisa ülihästi, nii et Tartu ja Tallinna vahel istumine ei tekitanud mingit väsimust. Need on ka piisavas ulatuses reguleeritavad.

Ja kui ma juhiistme oma eelistuste järgi paika olin saanud, ei tekkinud "iseenda selja taha" ronimiseks erilist tahtmist. Jah, tagaistmele mahuvad täiskasvanud istuma küll, kuid mingit lahedust seal oodata ei maksa.

Pakiruum on mõistliku suuruse ja kujuga, kuid tagaistmete seljatugede allakeeramisel jääb põrandasse aste. Plusspunkti saab Honda aga pakiruumi ruloo eest. See rullub kokku küljele, pealegi saab kasutaja oma käelisuse järgi rulood vasakule-paremale ümber tõsta. Lihtne, ent asjalik.

Mootoreid on Civicul valikus hetkel kaks, mõlemad turbolaaduriga bensiinitoidulised. Kolmesilindriline 1-liitrine arendab 129 hobujõudu (95 kW), neljasilindriline 1,5-liitrine aga 182 hj (134 kW). Mõlema mootori juurde pakutakse kuuekäigulist käsikäigukasti, soovi korral ka variaator-automaatkasti (CVT). Väiksem jõuallikas kiirendab Civicu paigalt "sajani" umbes 11 sekundiga, suuremal kulub veidi üle 8 sekundi, Täpsed arvud sõltuvad auto varustustasemest (= massist), kuid ei erine käsi- ja automaatkasti puhul kuigivõrd. Samuti on kõigi versioonide tippkiirus väiksema mootoriga umbes 200 km/h, kuid 1,5-liitrine suudab käsikäigukasti korral sõita isegi 220 km/h.

Proovisõiduautoks pakutud üheliitrise mootori ja CVT-kastiga kokku köidetud Executive-varustuses auto jättis igati hea mulje. Väike mootor annab kiirendamisel endast küll õige häälekalt märku, kuid kolmesilindrilise kurin on pigem lõbustav, kui ärritav. Juhitavus on turvaline ja vedrustus piisavalt mugav, isegi koos (1693 euro eest saadavate) 18-tolliste ratastega. Viimaseid ma ei soovitaks, sest need teevad liialt lärmi, pealegi pole 129 hobujõudu, variaatorkäigukast ja 1,3 tonni tühimassi mingi võidusõidukombinatsioon. Aga seda peab küll ütlema, et kruusal pidasid Civicu rehvid paremini, kui nende sirgjoonelist mustrit silmas pidades eeldada võis.

Eespool kiitsin istmeid, kuid nendega kaasneb ka pisike ergonoomikaapsakas. Võib-olla sõltub see juhi kasvust ja isteasendist, kuid tempomaadiga sõites ning paremat põlve vastu keskkonsooli toetades tabasin sealt mingi ebamugava terava kandi.

Honda CivicKõige vähem meeldis mulle navigaator. Selle tarkvara pärineb Garminilt ja kannab endaga kaasas aastate- (kui mitte juba aastakümnete-) pikkust häda -- aparaadi eesti keel ei kõlba kuhugi. Ma tean, et Honda ei ole selles süüdi, kuid ei saa kurtmata jätta. "Kolm... sada... viis... kümmend... meetri pärast... sõida ringteele... sõida maha... kolmas... teele". Brr. Ometi poleks sellise programmi täiendamine kindlasti ilmvõimatu...

Kuid ka igasugu muud elektroonilist kraami on uus Civic pilgeni täis. Vahemaatundlik tempomaat jälgib eessõitvat autot ja reguleerib kiirust kuni peatumiseni, hakates eessõitja järel ka uuesti liikuma, kui seisupaus liialt pikk ei ole. Vastasel korral tarvitseb juhil paigaltvõtuks vaid kergelt gaasipedaali puutuda. Arusaadavalt on peatumisfunktsioon seotud ka automaatkäigukasti olemasoluga, kuid põhivarustuses kõigil varustustasemetel, isegi Eestis mittemüüdaval säästuversioonil S. Samamoodi saab iga Civic enesele rajahoidja LKAS, mis saab isegi meie teekattemärgistusega rahuldavalt hakkama (ning kahtlemata suurendab sõidu ajal telefoni hõõrumise turvalisust), laupkokkupõrke eest hoiatava ning vältimatu kokkupõrke tagajärgi leevendavad süsteemid, liiklusmärkide tuvasti ja palju muud. Vaid pimenurga-andur ja (tagurdamisel) ristuva liikluse eest hoiatav süsteem nõuavad vähemalt Executive-varustust.

Honda annab siinkirjeldatud Civicu keskmiseks kütusekuluks 5,0 l/100 km, kuid nagu ikka, on see mõõdetud ametliku metoodika kohaselt. Mistõttu pole ime, et enamasti maanteedel toimunud proovisõidu keskmiseks kujunes hoopis 6,6 liitrit "sajale". Kuid lohutagem end sellega, et a) ma ei sõitnud kütust säästvas režiimis ja b) autol täitus esimene tuhat kilomeetrit alles proovisõidu kestel.

Ja lõpuks räägime rahast. Eestis müüdavatest Civicutest on odavaim Comfort-varustusega auto, mis 1-liitrise mootori ja käsikäigukastiga maksab 18 900 eurot. Märganud, et näiteks odavaima Golfi eest küsitakse 16 390 eurot, võib Honda tunduda kallina. Kui aga valida ka VW hinnakirjast võrreldava võimsuse ja varustusega mudel, siis tõuseb sellegi hind Civicu tasemele. Mistõttu taandub valik pigem maitsele.

Kalleim liitrine Civic koos oma hiigelpika liignimega Executive Premium Honda Connect Navi CVT maksab 26 400 eurot. Kui sellele veel pool tuhat eurot lisate, siis saate enesele kalleima versiooni Civic 1,5 Prestige Honda Connect Navi CVT ja kuigi ma pole suuremat mootorit veel proovinud, kahtlustan siiski, et selle viiesajase kulutamine tasub end ära.

Kokkuvõte: neljakümne viie aastane Civic on suurem ja elektroonilisem kui iial varem. Ta sõidab hästi, istmed on mugavad ja hind konkurentsivõimeline. Ning paljud Head Asjad põhivarustuses.

Meeldis: istmed, juhtimise kergus, vahemaatundlik tempomaat.

Ei meeldinud: kant keskkonsoolil, Garmini navigaator.

Olev Toom






Olev Toom

Vaata autofirmade sooduspakkumisi

Seotud artiklid

Autode test

Honda Civic

What Car? Says Hinnatud 4-ga 5-st

Kümnenda Civicuga on hea sõita ja lisaks on sellel ette näidata ka suur pakiruum ja korralik baasvarustus. Head muljet rikub nigela lahutusvõimega puutetundlik lustikummuti ekraan, mis ei hiilga kiiruse osas ja millel peegelduv valgus segab samuti selle kasutamist.