Proovisõit

Lugejate proovisõit: kaks ookeanitagust kastikat

Mida arvata suure lombi tagusest väikeveokist: kas see passib ka tööautoks või on tegu pelgalt hobisõidukiga?
Vastuse saamiseks võtsime kaks kastikat ja viisime need Kehtnasse sellise „žürii“ hinnata, kes puutub igapäevaselt kokku veokite ja põllumajandustehnikaga ning kellel võiks seesuguseid autosid ka tööloomana vaja minna.
Ookeanitaguseid veokeid esindasid Crew-Cab kabiinidega Ford F-150 ja Dodge Ram 1500

Ameerika Auto varustas meid ürituse tarvis kahe müügihitiga, millest üks on ülemaailmse ja teine kohaliku (Ameerika päritolu väikeveokite) turusektori vaieldamatu valitseja. Esimest esindas kolmeteistkümnenda põlvkonna Ford F-150 Platinum ja teist viienda põlve Limited varustuses Dodge RAM 1500, mida müüakse Eestis rohkem kui kõiki ülejäänud ookeanitaguseid väikeveokeid kokku.

Ühtpidi on need sarnased ja teisalt sootuks erinevad autod. Mõlemal olid ottomootor, nelikvedu ja aeglusti, redelraam ning pikk Crew-Cab-kabiin, ent edasi astus kumbki kaubamärk oma teed. „Eff-sajaviiekümne“ eripäraks oli alumiiniumisulameist kere, kümnekäiguline(!) automaatkäigukast ja ülelaaditud 3,5-liitrine V6 (280 kW/380 hj). Fordi vastu astus 5,7-liitrise vabalthingava V8-ga (291 kW/396 hj), terasest kerepaneelide ja kaheksakäigulise automaatkäigukastiga RAM. Autode vedrustusedki olid erinevad: Ford kasutas tavapärast lahendust keerdvedrudega esi- ja lehtvedrudega tagasillal, proovida antud Dodge’i mõlemal teljel oli aga õhkvedrustus, mis võimaldas ka kliirensit muuta. Sestap oli üksjagu erinev ka masinate hind, sest kui Platinum-varustuses Fordi eest kasseeritakse Ameerika Autos 63 000 eurot, siis sellise Limited-varustuses „rämmi“ eest tuleb 12 000 eurot enam lauale panna.

Kuid nüüd oleks aega anda sõnajärg „hindamiskomisjonile“. Enne muljeteni jõudmist olgu aga öeldud veel see, et mõlema auto kohta on ka proovisõidulood meie lehelt leitavad. Ford asub siin: http://www.whatcar.ee/proovisoit/6456/ford-f-150-kastikate-kroonimata-kuningas ja Dodge siin: http://www.whatcar.ee/proovisoit/6398/klaari-silmavaatega-uus-dodge-ram-1500.

Aare M, tänane auto: Volvo XC90

Mõlemad autod meeldivad ilmselt samale sihtgrupile. Kliirensi ja suutlikkuse poolest võisid need sobida neile ettevõtjatele ja põllu- või metsameestele, kellel on teinekord vaja suuri asju vedada. Euroopalikest analoogidest erinevad need autod esmalt selle poolest, et on mõeldud hoopis raskemate haagiste vedamiseks, millele viitavad nii käigukasti programmid kui ka haagise pidurdusjõu reguleerimise võimalus. Kui nende autode sappa saaks haakida nende võimetele vastavad haagised, oleksid need asendamatud tööloomad.

Dodge’i juures meeldis mulle esmalt jõuline välimus ning seejärel sõidumugavus. Tänu õhkvedrustusele oli see kruusateel pehmem ning asfaldil jättis kurvides Fordist stabiilsema mulje. Dodge’is sain sõiduasendi endale sobivaks ja panin tähele sedagi, et esimeses reas olid augud vähem tunda kui tagapool istudes. Dodge’is on tagareas rohkem ruumi kui Fordis ja istmete viimistlus jättis parema mulje.

Fordis imponeeris särtsakam mootor ja kiirelt käike vahetav automaatkäigukast. Veel meeldisid mulle pidurite tundlikkus ja käigukasti töörežiimid (sport-, haagise-, öko- ja libedarežiim) Ka tundus F-150 olevat mõnevõrra vaiksem. Fordis oli käike käsitsi mugavam vahetada, kuid sõiduasendit ma päris paika ei saanudki, sest rooli võinuks saada rohkem enda poole välja tõmmata ning rooliratas ja küljepeeglid tundusid olevat liiga suured.

Kuigi mõlemad autod jätsid hea mulje, hääletaksin mina Dodge’i poolt. Võidusõitjana sain „rämmis“ kohe kätte sedalaadi tunnetuse, mis võimaldaks ka piiride kompamist, kuid Fordis seda miskipärast ei juhtunud, kuigi selle auto mootor, käigukast ja pidurid töötasid rohkem võistlusauto sarnaselt. Koostekvaliteedi kohta ei oska ma esmapilgul midagi halba ütelda ja kuigi selliste autode ülalpidamiskulud pole väikesed, on sõidukogemus seda lisapingutust väärt.

Egle S, tänane auto: Range Rover Sport

Kahe nii võimsa Ameerika auto proovimine oli omaette elamus ja mulle meeldis neist enam RAM 1500. Olen varem sõitnud selle vanema põlvkonnaga ja seepärast oli Dodge’iga ilmselt kergem sina peale saada. Linnapildis jäävad nii suured autod kindlasti silma, kuid päris pereautodeks ma neid ei peaks. Need on tööriistaks aktiivsele inimesele, kes sõidab ka raskesti läbitavatel teedel ja kellel on vaja tihti midagi vedada.

Mõlema auto juures jäid meeldiva detailina silma elektrimootoritega astmelauad (toim: sellised astmelaud nihkuvad paika ukse avamisel), mis teevad ka väiksemakasvuliste sisenemise/väljumise väga mugavaks. Dodge’i puhul meeldisid mulle sõidumugavus ja juhikoha seadistusvõimalused. Olenemata kasvust on võimalik leida mugav sõiduasend, kuid Fordis ma nii mugavat asendit kätte ei leidnud. Dodge’i interjööris oli palju käepäraseid panipaiku ja pöördnupp-käiguvalits oli hoopis mugavam kasutada kui Fordi massiivne käigukang. Miks ei ole kõigil autodel säärast „käigukangi”? Huvitava detailina olid Dodge’i veokasti külgedel veel eraldi panipaigad, kuhu annab paigutada vajalikke asju.

Mõlemad autod olid seest üllatavalt vaiksed, kuid siin tuleb tunnistada Fordi paremust. Turvaliselt tundsin end mõlema roolis. Varustusest olgu märgitud köetavad tagaistmed. Ja kuigi tegu pole pere- ega linnaautodega, oli nendega lihtne sõita ning tänu kaameratele ja peeglitele polnud ka parkimine kuigi keeruline.

Kaspar J, tänane auto: Dodge RAM 1500

Minu puhul pole vaja kaks korda mõelda, kumb mulle enam meeldib ja seda ei suutnud muuta ka tänane päev. Dodge on mugavam, ägedam ja just midagi sellist, mida võiks omada ettevõtte omanik, kes on saavutanud sedasorti stabiilsuse, et võib enesele midagi luksuslikumat lubada, mõtlemata tankimise maksumuse ja muu säärase peale. Ford oli mõnevõrra robustsem ja sellest kumas enam läbi töömasina joon.

Dodge’i puhul meeldis mulle auto välimus, armatuurlauas olev suur ekraan, juhitavus ja mugav vedrustus. Pöörderaadius võinuks olla parem ja mootor särtsakam ning arvestades meie kliimat pole ma kindel ka mõlema auto varustusse kuulunud elektriliste astmelaudade kestvuse osas. Fordi rooli tagant avaneb parem vaade ja selle rooli asetus oli samuti käepärasem, kuid auto välispeeglid, robustne käigukang ja veidrad sisemised ukselingid olid päris jubedad! Fordi mootor oli ka lärmakam, ent samas andis see V6 autole väga hea dünaamika. Kui Dodge kiirendaks samamoodi, siis oleks minu jaoks tegu superautoga!

Usun, et vastupidavuse, turvavarustuse ja koostekvaliteedi osas on need autod sarnased, lihtsalt Fordi puhul kogunes enam pisidetaile, mis mulle ei meeldinud ja Dodge’i puhul oli vastupidi. Dodge on vaikne ja selles on mõeldud ka pisiasjadele, nagu näiteks vaheseinaga liigendatav panipaik. Viimastest rääkides ei saanud ma küll aru, milleks on mõeldud veokasti külgedel olevad laekad, aga tervikuna jättis auto väga hea mulje.

Mati K, tänane auto: Mercedes-Benz Vito

Mulle meeldisid nad mõlemad ja ehkki Ford oli erksam, oleksin mina üksi V8 hääle tõttu pigem Dodge’i leeris. Üldmulje oli mõlemast autost väga hea ja ainuke asi, mis häirivana meelde jäi, oli pikast telgede vahest tulenev suur pöörderaadius. See võib saada kitsastes oludes komistuskiviks, kuigi iseasi, kas keegi selliste autodega kuhugi võsa vahele üldse kunagi ära eksib. Mõlemad autod olid ka selles mõttes ühesugused, et kui rahakott oleks puuga seljas, siis ostaksin ja kasutaksin emba-kumba neist rõõmuga, kuid tööautoks vajaksin ma midagi lihtsamat ja ratsionaalsemat, mis poleks nii edevalt viimistletud, et iga kraaps või mõlk kohe haiget teeb.

Vaata autofirmade sooduspakkumisi

Seotud artiklid

Autode test

Ford Focus

What Car? Says Hinnatud 4-ga 5-st

Neljanda põlvkonna Ford Focus eristub konkurentidest hea juhitavuse poolest, olles jätkuvasti parim valik nõudlikule juhile, kuid võimaldab ka mugavat sõitu ja pakub mõistlikku praktilisust.