Uudised

Autod ajamasinast

Toome teieni 11 illustratsiooni Hollandi kunstnikult Ruben Oomsilt, mis viivad ajamasinaga minevikku.
Mõned neist autodest mõjuvad pentsikult, tuletades meelde ületarbimise mõttetust, teised on aga stiilsemad kui vastava mudeliseeria esiklapsed. Võtke seda lugu kui maitsemeele häälestamist enne kohe-kohe vallanduvat uudiste tulva.
Audi, palun vaadake Rubeni kavandatud R8 üle ja pange see elektriajamiga varustatult kiiresti tootmisse.

Reedel avataval suurel Motoshow’l ja sellele uue nädala alguses järgneval tagasihoidlikumal Pariisi autonäitusel – või oli see vastupidi – õnnistatakse meid järjekordse seljatäie uudismudelitega, et nuumata nägemismeeli ja korraldada tengelpungades suuremat sorti tühjenduskuur, mis tõhusam kui tolmuimejate poolt pakutu. Ent kas olete kunagi mõelnud, milline võinuks Porsche Cayenne välja näha siis, kui selle esikversioon oleks välja tulnud samaaegselt tänaseks omaette ikooniks muutunud mudeliga Porsche 911?

Ei ole? Hästi – toome teieni 11 pilti, mille autor on Hollandi kunstnik Ruben Ooms ning mis viivad mitmed tuntud mudelid ajamasinaga minevikku näitamaks, millised võinuksid need välja näha siis, kui nad oleksid sündinud eelmisel sajandil. Mõned masinad mõjuvad eriti pentsikult, tuletades meelde ületarbimise mõttetust, teised aga stiilsemad kui vastava mudeliseeria esiklapsed. Leidke need üles ja võtke seda lugu kui maitsemeele häälestamist enne järgmisel nädalal vallanduvat uudiste tulva.

1936. aasta Tesla Model C ehk esimene Tesla Model S

Elektriautod mõõtsid New Yorgi tänavaid sajand enne seda, kui Elon Musk neil esimese Tesla Roadsteri roolis mõned kiiremad ringid tegi, 1900. aastal oli neid seal enamgi kui ottomootoriga võistlejaid. Isegi Henry Fordi naine Clara ostis enesele Ford T asemel Detroit Electricu sõiduki, mille sõiduulatus oli ühe laadimisega umbes 128 kilomeetrit (kiirusel 32 km/h). Mis oleks aga juhtunud siis, kui naftatööstusesse tehtud investeeringud oleks suunatud elektri tootmise ja salvestusmeetodite tõhustamisse ja kui seda kõike oleks tehtud geniaalse Nikola Tesla eestvedamisel? Isegi enne teist maailmasõda olnuks ottomootoriga autod veel vähemasti suurlinnades alistatavad.

1955. aasta Mercedes-Benz 119 ehk esimene A-klass

Viiekümnendate keskel sõitsid Saksamaad üles ehitavad mehed ja naised kas ühistranspordi, jalg- või mootorratastega, sest keskklass suutis siis soetada vaid tsiklimootoritega varustatud mikroautosid, mille autoks nimetamine nõudis omajagu fantaasiat. Mercedes-Benz tootis siis autosid vaid sinivereliste tarvis ja oma esimese „rahvaauto“ – 1997. aastal esitletud A-klassiga – tuldi välja alles neli aastakümmet hiljem. A-klass sai esmalt kuulsaks sellega, et ei soostunud nn põdrapõike-nimelises sõidukatses püsti püsima, ent toonane asjade käik olnuks kindlasti teistsugune, kui Mercedes oleks alustanud enese rahvaauto tootearendusega juba viiekümnendate keskpaigas.

1955. aasta Peugeot 103 ehk Peugeot 1007

Praegu on Peugeot justkui Prantsusmaa Mercedes, olles ülejäänud Prantsuse kaubamärkidest etteaimatavam ja konservatiivsem, ent aeg-ajalt lubavad ka nemad enesele kulukaid eksperimente, nagu näiteks läbikukkumine mudeliga 1007. Ideena oli see hea, ent praktikas muutsid kaks suurt lükandust auto raskeks ja kalliks ning tagatipuks unustati see ka varustada säärase mootoriga, mis võimaldanuks närvilises linnaliikluses ülejäänutega samas tempos püsida. Asi olnuks parem, kui Peugeot oleks sarnaste linnautode loomisega varem algust teinud, sest Pariisi liiklus oli ülekoormatud juba eelmise sajandi keskpaigas. Stiili osas võinuksid aga 1007 eelkäijas kohtuda nii 1955. aastal esitletud futuristlik Peugeot 403 kui ka vanamoodsa ilmega Peugeot 203, mis siis ikka veel tootmises püsis.

1956. aasta BMW E07 ehk BMW i8

Autonduse algusaegadel oldi mootorite osas hoopis avatumad kui tänapäeval ja lisaks jõuallikatele, mida käitas apteekrite käest ostetav bensiin, pandi autodele ka mootoreid, mida liigutas kas aur, puugaas, diislikütus või elekter. Kui viimane oleks võitnud, siis olnuks BMW 507 mootoriruumis alumiiniumplokiga 3,2-liitrise V8 asemel akud ja elektrimootorid ning tanklas tulnuks õlitaseme kontrollimise asemel vaadata, kas akude elemendid on elektrolüüdiga piisavalt kaetud või on vaja lisada destilleeritud vett. Võistlemaks Mercedes-Benz 300 SL-i „kajakatiibadega“ olnuks BMW-l ilmselt ka ülestõstetavad uksed, ent pildil olev C-piilar on vaid fantaasiat reaalse i8-ga kokku siduv kunstiline liialdus.

1960. aasta Alfa Romeo Gina ehk Alfa Romeo MiTo

Kas esimene MiTo võinuks välja näha selline, kui seda oleks esitletud 1960. aastal? Ilmselt mitte, sest Alfa Romeo tootis siis rikastele suunatud sportautosid ja sedaane, millel ühiseks nimetajaks olid piki-asetusega eesmootorid ning tagavedu, mis poleks Fiat 500 suurusesse väikeautosse ilmaski ära mahtunud. Ja kuigi Alec Issigonis sai aasta varem hakkama geniaalse Miniga, mis pani paika kõigi hilisemate esiveoliste luukpärade ülesehituse, siis kas Alfa oleks suutnud uhkuse alla neelata, et küsida luba sarnaste „tükkide“ kasutamiseks? Ei tea, igatahes ostis Fiat raskustesse sattunud Alfa 1986. aastal ära ja realiseeris idee 2008. aastal, andes Grande Puntole Alfa-Romeo silmnäo.

1962. aasta Citroën Chic ehk Citroën C4 Cactus

Kui Citroënil oleks olnud kuuekümnendate aastate alguses veidi enam julgust, siis oleks Citroën C4 Cactus tänaseks meie tänavapildi lahutamatu osa, mitte kolm aastat tagasi esitletud ekstravagantne luukpära, mille päevatulede asetust on mõned autotootjad alles nüüd ettevaatlikult kopeerima asunud. 1962. aastal oli Citroënil ette näidata nii elementaarne 2CV kui ka elegantne DS ning selleks ajaks oli omaks võetud ka nende vahele asetuv Ami 6, mida esitleti 1961. aastal. Viimane põhines mudelil 2CV, olles viimasest suurem ja mugavam ning kui see olnuks varustatud veel üle vindi keeratud väliste kaitsepaneelidega, saanuks maarahva sedaanist ilmselt ka linnatänavate sensatsioon.

1965. aasta Dodge Viper

Pärast Chrysleri kujunduspealiku Virgil Exneri lahkumist oli Dodge kuuekümnendate aastate keskpaigas justkui puhas leht, mis oma stiili otsides uurivalt ringi vaatas. Huvitav, mis oleks juhtunud, kui Dodge disainerid poleks kaasa läinud autode tagaosa pikemaks venitamise kombega, vaid oleks pikemaks tõmmanud hoopis autode esiosa, et võimaldada inseneridel istutada mootoriruumi ennenägematult suure töömahuga jõuallikas? Just kuuekümnendate aastate alguses sai alguse muskelautode kuldne ajajärk, kui 1964. aastal pisteti 6,4-liitrise töömahuga V8 väiksemat sorti sedaani keresse ja sündis Pontiac Tempest GTO. Aga ei, Dodge kogus julgust edasi ja realiseeris idee alles 1991. aastal.

1972. aasta Porsche 999 ehk esimene Porsche Cayenne

Kolmanda põlvkonna Porsche Cayenne rattad istuvad nii sügaval rattakoopas, et maasturi rehvi ja tiivaserva vahele on täismehel keeruline kämmaltki torgata. Tänaseid olusid seitsmekümnendatesse ümber kantides näinuks aga esimene Cayenne – oletame, et selle mudelikood olnuks 999 – välja midagi seesugust ja lähtuvalt toonastest arusaamadest oleks maasturi pikakäiguline vedrustus jätnud auto rattakoopad praktiliselt tühjaks. Teisisõnu oleks tegemist olnud Volkswageni väikebussiga, millel kombineeritud õhk/õlijahutusega „päramootor“, Porsche üheksa-üks-ühelt laenatud silmnägu ning kõrge profiiliga rehvid. Ja luksuslikumal versioonil vinüülkatus.

1977. aasta Toyota Prius

Seitsmekümnendatel aastatel üleöö lahvatanud kütusekriis tõmbas mõneks ajaks lõbutsemisele kriipsu peale ning taastas huvi alternatiivsete jõuallikate, näiteks unustuse hõlma vajunud elektriajamite vastu. General Motors tuli välja ideeautoga Electrovette, mille akud andsid linnakiirusel sõiduulatuseks umbes 80 kilomeetrit. Toonane ostja ei olnud veel küps kallivõitu hübriidajamite tulekuks, ent vahest oleks olnud Toyota Priuse laadsel sõidukil šansse näiteks suurlinnades neljakohalise taksona? Igatahes välimuse osas on Ruben Oomsi nägemus esimesest reaalsest Priusest küll peajagu üle.

1979. aasta Range Rover Evoque ehk esimene Range Rover Evoque

Kui te arvasite, et linnamaasturite laadsed „tooted“ on vaid antud kümnendile omane, siis arvake uuesti. Nimelt lõid seitsmekümnendate keskel prantslaste Matra ja tollal Chryslerile kuulunud Simca käed, et luua Range Roveri edu järellainetuses välimuselt maasturit meenutav sõiduk, millele anti nimeks Rancho. Sellest sai puhtatõuline pseudo-džiip, sest põhines Simca esiveolise väikeauto agregaatidel. Aga mis siis, kui Range Roveri arendusrahad ei oleks neeldunud British Leylandi nimelisse segadusse ja kui disainerite mõttelendu ei oleks ahistanud tänased ohutustingimused, mis muudavad kõik autod ühesugusteks kõrge vööliiniga kandilisteks karpideks?

1980. aasta Audi R8

Audi on salamisi alati unistanud oma sportautost, ent esmalt lubati tal toota vaid tarvikuid Porsche 924 tarvis ning insenerides pulbitsev loominguline raev sai enesele väljundi alles sajandivahetusel ja pärast seda, kui ka Audil lõpuks sportautodega mängida lubati. Tulemus? Aga palun – kuus järjestikust võitu Le Mansi kestvussõitudel. Huvitav, milline näinuks esimene R8 välja siis, kui kõik ringrajaga seonduv poleks olnud vaid Porsche pärusmaa ja kas esiklaps oleks olnud taga- või nelikveoline? Sest Audi esitles sõiduautole sobivat kompaktset nelikvedu just 1980. aastal, asudes Audi Quattroga jalamaid autorallis ilma tegema.

Vaata autofirmade sooduspakkumisi

Seotud artiklid

Autode test

Peugeot 508

What Car? Says Hinnatud 4-ga 5-st

Elektroonikat täis Peugeot 508 on suurepärane saavutus -- elegantne, rafineeritud ja hea juhtida. Suurimaks puuduseks võib pidada napivõitu tagaistet.