Uudised

Toyota Hiluxi teekond maastikuvalitsejaks

Mudelinimi Hilux on kombinatsioon sõnadest high (kõrge) ja luxury (luksus), mistõttu võiks selle viisakas maakeelne hääldus kõlada kui „hai-luks“, mitte „hiiluks“.
Toyota Hilux muutus nelikveoliseks alles 1979. aastal.
Kui Toyota 2015. aastal kaheksanda põlvkonna autot esitles, oli selle eelkäijaid müüdud üle maailma 17,7 miljonit eksemplari.

Enne Hiluxi

Toyota oli pikapeid ehitanud ka enne Hiluxi, sealhulgas Corona baasil (pildil) ning veoautolikku mudelit Stout. 1966. aastal sõlmis firma liidu teise Jaapani autotootja, Hino Motorsiga. Selle raames jäi Toyotale kergete tarbesõidukite ehitaja roll, Hino aga keskendus keskmistele ja rasketele veokitele. Seetõttu liitus järgmisel aastal Toyota mudelivalikuga 1965. aastal esitletud väike (Renault’ juurtega) pikap Hino Briska.

Esimene Hilux (1968)

Briska asendaja sai esmakordselt nime Hilux, mis on sõnade high (kõrge) ja luxury (luksus) kombinatsioon. (Ja seepärast oleks ka eesti keeles viisakas hääldada seda sõna kui „hai-luks“, mitte kui „hiiluks“. Sama käib ka mudelinimede Hiace, Proace jne. kohta). Autot tootis küll Hino, kuid 1966. aasta kokkuleppe järgi turustas Toyota seda Jaapanis oma kaubamärgi all. Toyota nägi tulevikku väikeses kergveokis, mille ostjad peavad vedama kaunis suuri esemeid, kuid ei soovi loobuda sõiduauto mugavusest ja varustusest.

Esimene Hilux arvudes (1968)

Esimese põlvkonna Hilux maastikuvõimekusega ei hiilanud. See oli saadaval ainult tagaveolisena, 1,5-liitrise 70 hj arendava ottomootori ja neljakäigulise käsikäigukastiga, mille valits asus tollast moebuumi eirates ikka roolisambal. Kliirensit jätkus parasjagu kehvemal kruusateel sõitmiseks ilma põhjaplekke või mootoriõli sinna maha jätmata. Pinkistmele mahtus kolm inimest, kui need piisavalt kiitsakad olid.

Toyota laiendas mudelivalikut 1969. aastal, lisades pika telgede vahega versiooni. Ameerika Ühendriikides, millest oli juba siis saanud üks Toyota tähtsamaid välisturgusid, sai Hilux 90-hobujõulise mootori, kuid pikka varianti seal ei müüdud. Ameerika versioon torkas silma esiporitiibadele paigaldatud suunatuledega, sest algupärased esilaternate kohal asuvad olid USA normide jaoks liiga väikesed.

Hilux ja sugulased (1968)

Toyota mudelivalikus asus Hilux kahe juba toodetava – Coronal ja Crownil põhineva – pikapi kõrvale. Viimased kaks olid tegelikult vastavate sõiduautode n.-ö. kastistatud versioonid ning põhimõtteliselt sarnased Austraalias üha enam poolehoidu võitvate „ute“-dega. (USA-s Chevrolet El Camino ja Ford Rancheroga). Toyota arvas, et seda turuosa tuleb kõigepealt uurida, mitte kohe arendada, ning lõpetas õige kahe sõiduautol põhineva pikapi tootmise tegemaks ruumi Hiluxile.

Teise põlvkonna Hilux (1972)

Esimene Hilux ei elanud kuigi kaua. Toyota esitles teise põlvkonna mudelit 1972. aastal.

Mootorivalik jäi küll samaks, kuid pisut rikkalikum kabiin tegi pikapiga sõitmise meeldivamaks, pidurivõimendi lisandumine aga ohutumaks. Hiluxi müük Ameerikas jätkus ning sealsed ostjad said nüüd ka pikema auto valida. Samuti alustas Toyota pikapite müüki Euroopas õige pea pärast teise põlvkonna esitlust.

Läbimurre Ameerikas (1970. aastad)

Hiluxi ostjad ootasid autolt üha enamat, eriti USA-s, kus kergveokid olid (suuresti veidrate saasteseaduste tõttu) kiiresti muutumas primitiivsetest põllumajanduses ja ehituses kasutatavatest veomasinatest luksuslikumateks vaba-aja-autodeks. Seetõttu tõi Toyota 1974. aastal turule parema varustuse ja võimsama mootoriga versiooni, mis kõige krooniks sai (juba olemasoleva) kolmekäigulise automaatkäigukasti. Hiluxile hakati müüma ka elamufurgoone ning valikusse lisandus n-ö. seiklustele orienteeritud varustustase SR-5 („Sport Rally 5-speed”).

Ning mingil põhjusel otsustas Toyota USA turul loobuda Hiluxi nimest. Pikap sai lihtsa ja fantaasiavaese nime Truck (veoauto).

Kolmanda põlvkonna Hilux (1978)

Kolmas Hilux ilmus 1978. aasta lõpus. Evolutsiooniline areng sisaldas mitmeid olulisi parendusi, näiteks uut, mugavamat sõitu võimaldavat vedrustust ning (esialgu küll kallimatele versioonidele pakutavaid) esirataste ketaspidureid. Samuti laiendas Toyota mitmel turul mudelivalikut pikendatud (extended cab) ja topeltkabiiniga (double cab) autodega.

Hilux muutub nelikveoliseks (1979)

Kümme aastat pärast debüüti käis Hilux ikka sama rada, mille Toyota ja Hino esimest põlvkonda luues olid määranud. Kuid 1979. aastal maailm muutus. Toyota tõi turule pikapi nelikveolise versiooni, mis kasutas maastikuauto Land Cruiser 40 läbiproovitud komponente. Õige varsti järgnes esimene diiselmootoriga Hilux, millele samuti pakuti nii taga- kui nelikvedu. Diiselmootori ja neliveo kombinatsioon aga alustas teekonda selle Hiluxini, mis praegu sõidab kõigil maailma teedel (ja eriti neist väljaspool).

Teeme pikapist maasturi (1981)

Ameerika Ühendriikides otsustas Toyota koos autoelamuehitaja Winnebagoga luua kolmanda põlve Hiluxi baasil maastikuauto, mille nimeks sai Trekker. Hiluxist Trekkeri saamine oli sirgjooneline protsess: veokast ja kabiin keevitati kokku, kabiini tagasein lõigati välja ning kasti kohale paigaldati külg- ja tagaakendega klaasplastist koorik. Tekkinud kabiini põrand kaeti täies pikkuses vaibaga ning lisati tagumine (pink-) iste.

Päris ühtset arvamust Trekkeri tootmisarvude kohta ei ole, ametlikud dokumendid on aga ajaloo hämarusse kadunud. Üldiselt arvatakse, et ehitati 1000 kuni 1500 Trekkerit. Toodeti nii taga- kui nelikveolisi autosid, kõik 2,2-liitrise mootoriga. Suurem jagu neist müüdi USA lääneosariikidesse. Tagantjärele tarkus aga ütleb, et Trekker oli 4Runneri otsene eelkäija.

Neljanda põlvkonna Hilux (1983)

Toyota vahetas seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel Hiluxi põlvkondi üllatavalt sageli. Niisiis ilmus neljas põlvkond 1983. aastal. Oma värskelt omandatud maastikuvõimekusega uhkeldamiseks sai pikap sitkema välimuse, mida iseloomustasid nurgelisem autonina ja väljaulatuvad rattakoopaservad. Mudelivalik laienes 20 variandini: ostja sai valida ühekordse või topeltkabiini, otto- või diiselmootori ja taga- või nelikveoga autode vahel.

4Runner (1984)

Trekker valmistas ette tee algupärasele 4Runnerile, mille Toyota ise konstrueeris ja 1984. aastal esitles. Seekord ühendati kabiin ja veokast neljanda põlvkonna Hiluxil, kuid katus vormistati äravõetavana. Veel märkis Toyota, et sõidumugavuse tõstmise huvides oli 4Runneri tagavedrustus Hiluxiga võrreldes pehmemaks muudetud.

Viienda põlvkonna Hilux (1988)

Toyota ütles, et pidas viienda generatsiooni Hiluxi loomisel silmas kolme peamist parameetrit: võimsus, vastupidavus ja mugavus. Erilist tähelepanu pöörati kabiinile, mis üritati võimalikult sõiduautolikuks muuta. Väliskujundust kaasajastati ning topeltkabiiniga pikapeid pakuti ka 3-liitrise V6-mootoriga. Olgu märgitud, et just V põlvkonna Hilux sai Top Geari meeskonna sadistliku, kuid heatahtliku kohtlemise osaliseks.

Viienda põlvkonna Hiluxist arendati ka teise põlvkonna 4Runner, mille debüüt toimus 1990. aastal. Nüüd aga oli tegu tavapärasema, neljaukselise täismetallkerega maastikuautoga.

Volkswageni Hilux (1989)

Volkswagen ostis litsentsi viienda põlvkonna Hiluxi tootmiseks ja Euroopas müümiseks. Taro nime saanud pikap oli Toyota märki kandva Hiluxi täpne koopia, ainsa suurema muudatusena kandis see ninal ja tagaluugil Volkswageni embleeme. Mudelivalik sisaldas taga- ja nelikveolisi versioone ning mitmesuguseid kabiinilahendusi.

Tarot toodeti aastatel 1989-1997, esialgu Hannoveris ja hiljem Emdenis. Pärast selle auto tootmise lõppu väljus Volkswagen pikapite turult, naastes alles Amarokiga 2010. aastal.

Tootmine algab Ameerikas (1991)

Nagu mitme konkurendid, oskas ka Toyota loominguliselt läheneda USA imporditollidele („chicken tax”), mis lisas kõigile Ühendriikidesse sisse veetud veokitele 25-protsendilise tollimaksu. Nimelt toodi sisse „pooltooteid” – kabiiniga varustatud pikapišassiisid – ja lisati veokast pärast impordimaksude tasumist. Sel moel langes maks nelja protsendini. Meetod töötas aastaid, kuni Toyota lõpuks otsustas, et veel tulusam on USA-s müüdavaid autosid ka USA-s ehitada.

Kuivõrd Põhja-Ameerika oli üks Hiluxi tähtsamatest turgudest, alustas Toyota 1991. aastal pikapi tootmist Fremontis (Kalifornias) asuvas koos General Motorsiga käitatud NUMMI (New United Motor Manufacturing) tehases. Seal valmistati Hiluxi ja hiljem Tacomat kuni ühistehase sulgemiseni 2010. aastal. Nüüd on tehas uuesti käiku lastud ja valmistab Tesla mudeleid S, X ja 3.

USA-sse tuleb Tacoma (1995)

Hiluxi Ameerika Ühendriikides valmistamine andis Toyotale hea võimaluse autot kohaliku turu nõudmistega kohandada. Muutused tõid kaasa ka uue nime: Tacoma. Esimese põlvkonna Tacoma ilmus 1995. aastal, olles parema juhitavusega ja mugavama vedrustusega kui Hilux, mis oli endistviisi peamiselt suunatud tööautot soovivatele ostjatele. Tacoma kujunduski oli stiilsem ja mõõtmed suuremad kui Hiluxil.

Kuuenda põlvkonna Hilux (1997)

Andnud Ameerikale ameerikaliku pikapi, sai Toyota koondada tähelepanu maailma ülejäänud osale sobiva kastiauto loomisele. Peamine erinevus seisnes selle, et ameeriklased kasutasid pikapit sageli igapäevaautona: Seetõttu nõudsid nad mugavust, võimsust, korralikku juhitavust ja pikka lisavarustuse nimekirja. Mujal, sealhulgas isegi Euroopas ja Austraalias, pidasid kliendid kõige tähtsamaks auto mitmekülgsust ja töökindlust. Seda Toyota neile kuuenda põlvkonna Hiluxiga ka pakkus.

Seitsmenda põlvkonna Hilux (2004)

Toyota tegi seitsmenda põlvkonna juures ulatuslike muudatusi, et võistelda üha kasvava konkurentide hulgaga, kuhu muuhulgas kuulusid Ford Ranger ja Mitsubishi L200. Pikap kasvas suuremaks, versioone pakuti rohkem ning üldiselt järgis Hilux Tacoma eeskuju igapäevase kasutatavuse osas. Lisavidinateta tööautot soovivad ostjad said muidugi ka sellise.

Kaheksanda põlvkonna Hilux (2015)

Kuivõrd Toyota liigutas Tacoma üha enam (USA mõistes) keskmise suurusega pikapite suunas, hakkas ka 2015. aastal esitletud VIII põlvkonna Hilux üha enam hägustama piiri sõidu- ja veoauto vahel. 2018. aasta mudelile pakutakse muuhulgas multifunktsionaalset rooliratast, konfigureeritavat digitaalset näidikuplokki, alumiiniumikarva ehisdetaile ja puutetundliku ekraaniga infolustisüsteemi. Lisavarustuse hulgas leiduvad jalakäijaid avastav kokkupõrke-hoiatussüsteem, sõidurajalt hälbimise hoiatus ning võtmevaba sisenemine – ja palju teisi elektroonikavigureid.

Peaaegu ülemaailmne

Kui Toyota 2015. aastal kaheksanda põlvkonna Hiluxi esitles, oli selle eelkäijaid üle kogu maailma müüdud umbes 17,7 miljonit eksemplari. Euroopas püsis Hilux müügiedetabeli tipus hoolimata tõsisest konkurentsist, mida pakkusid Volkswagen Amarok ja Nissan Navara. Samuti oli pikap jätkuvalt ülipopulaarne Austraalias, Lähis-Idas ja mitmetes Aafrika osades.

Kolme aasta eest turule toodud Hilux aga ei pidanud enam ülemaailmne mudel olema. Toyota tegi selgeks, et tal pole kava Hiluxi tagasi tuua Ameerika Ühendriikidesse, kus Tacomast oli just ilmunud kolmas põlvkond, ega olnud huvitatud ka pikapi müümisest Jaapanis. Siiski jõudis Hilux pärast 13-aastast vaheaega Jaapanis uuesti müügile 2017. aastal.

Ideeauto Hilux Tonka (2017)

Toyota Austraalia filiaal ja mänguasjatootja Tonka võtsid 2017. aastal koos ette Hiluxi üksikeksemplari meisterdamise, mis sarnaneks liivakastides leiduvatele mänguasjadele. Aluseks võeti topeltkabiiniga auto, mille vedrustust kergitati 15 cm võrra ning lisati jõulise väljanägemisega ilupaneelid. Ideeauto tegi Austraalias ringreisi, kuid tootmise asjus ei jõudnud isegi kandidaadi seisusesse.

Enimmüüdud bakkie ja ute

Hilux on edukas mujalgi kui Euroopas. Lõuna-Aafrikas, kus ta kuulub nn bakkie-de segmenti, juhib ta müügitabelit selge eduga. Möödunud aastal müüdud 36 422 Hiluxi on üle 4000 rohkem, kui suutis Ford Ranger. Enimmüüdud sõiduauto oli Volkswagen Polo Vivo 28 402 eksemplariga.

Samasugused on lood Austraalias, kus Hiluxi-suguste nimi on ute. Seal juhtis Jaapani pikap 2017. aasta müügitabelit 47 093 autoga, teisel kohal oli Ford Ranger 42 728 eksemplariga. Kolmas, Toyota Corolla, jäi Hiluxile ligi 10 000 ühikuga alla.

Hilux läheb Dakarile

Toyota Hilux on raskes Dakari rallis palju kordi osalenud. Käesoleval aastal läks Toyota Gazoo Racing rallile spetsiaalselt ehitatud pikapiga, mille vabalthingav V8-mootor asus auto keskel. Vastav vedrustus ja kaalukahandamisvõtted lasid Hiluxil kihutada kõrbes nagu Supral ringrajal. Toyota sai teise ja kolmanda poodiumikoha, kuid Peugeot jäi seekord siiski püüdmatuks.

Märkus: pildil on 2016. aasta Dakari ralli võistlusauto.

Vaata autofirmade sooduspakkumisi

Seotud artiklid

Autode test

Toyota Yaris

What Car? Says Hinnatud 4-ga 5-st

Uuendatud Toyota Yaris pole ehk väikeautode hulgas silmapaistvaim, ent tema trumpideks on väga hea varustus ja linnakeskkonda sobivad hübriidajamid.