Jaguar F-Pace Üksikasjalik hinnang

Mootorivalik algab meil kaheliitrisest turbodiislist, mida pakutakse kahes võimsuses. 20d arendab 132 kW/180 hj ja saavutab 100 km/h üheksa sekundiga, 25d korral on need näitajad 177 kW/240 hj ning 7,2 sekundit. Lisaks neile on „õlipõletajate“ leeris saadaval veel kolmeliitrise töömahuga V6, ehk 30d, mis arendab 221 kW/300 hj ja „saab sada kätte“ 6,4 sekundiga.

Ottomootorite jaotuses avab valiku kaheliitrise töömahu ja nelja silindriga 25t, mille võimsuseks on 184 kW/250 hj ja mis saavutab 100 km/h seitsme sekundiga. Sama mootori võimsama versiooni 30t korral on need näitajad 221 kW/300 hj ja 6,1 s ning kirsiks tordil on antud jaotuses kompressoriga viieliitrine V8 (SVR), mis arendab 405 kW/550 hj ja manab 100 km/h kellale vaid 4,3 sekundiga.

Meil müüdavad versioonid on varustatud kaheksakäiguliste automaatkäigukastidega. Kui sõidate lõviosas maanteel, oleks mõistlik vaadata tegusamat kaheliitrist turbodiislit või kuue silindriga „õlipõletajat“. Kui aga ülekaalus on asulasisesed sutsakad, siis oleks hea valik isegi ottomootorite baasmudel (25t), mis on linnas meeldivalt tragi. Emotsioonide jahil ja tanklate kuldsponsori staatuse tagaajamisel pole aga V8-le vastaseid.

Jaguar püüab antud mudeliga meeldida suurele sihtrühmale, mistõttu on auto sise- ja väliskujundus teostatud „Jaagu“ kohta nii ettevaatlikus võtmes, et levinud värvi ja suhteliselt väikese läbimõõduga jalavarjudega varustatud F-Pace jätab esiti turdi ja veidi ilmetu mulje. Sama käib ka sõiduomaduste kohta, aga ainult sinnamaani, kuniks lahtisel teekattel või käänulisel teelõigul välja lülitatud veojõukontrolliga hullama hakkate.

Juhitavuse osas kuulub F-Pace koos Alfa Romeo Stelvio ja Porsche Macaniga oma klassi esikolmikusse ja kuigi roolitunnetuse osas jääb britt itaallasele alla, on „Jaak“ rooli taga istuja jaoks siiski kiiduväärt tükk. Tänu jäigale kandmikule on veermiku- ehk istmikutunnetus lahtisel/libedal teekattel hea ning nelikveosüsteem näib eelistavat auto tagarattaid, mis teenib samuti heakskiitva ümina nõudlike sohvrite suunast.

Ottomootorite pesamuna (25t) jättis linnas hea mulje ja sellise mootoriga F-Pace võtab paigalt väärikamalt ning nobedamalt kui baasjõuallikaga Macan. Linnast väljaspool muutub aga minek hoomatavalt taltsamaks ja ehkki möödasõidud saavad muretult tehtud, jättis sellise mootoriga F-Pace veidi veniva mulje isegi kõige sportlikumas seades. Pingevabamat kulgemist pakuks „õliküttel“ V6, mida tuleks korrapäraselt maanteel „puhastada.“

Hea juhitavuse hinnaks on jäigapoolne vedrustus, mis pole otseselt ebamugav, kuid on võistlejatest hoomatavalt tummisemas seades. Kuid nii aukus kruusateede kui ka muhklike tänavate silumisega saab see hästi hakkama ja järsud suunamuutused ning teekattes olevad lohud ei pane auto kere vedelalt õõtsuma. Kui sportlikud autod meeldivad, siis on sellise vedrustuse näol tegu sõitu vürtsitava nüansiga ja lisaks pakutakse tavamudelitele ka enamat sõidumugavust võimaldavat adaptiivvedrustust (+1536 €), mis on SVR-versioonil põhivarustuses.

Vedrustus on vaikne ka isegi aukliku teekatte korral, tehes oma tööd hillitsetud müdina saatel. Kuid uste müraisolatsioon jättis küll soovida – eriti auto hinda silmas pidades -, sest siledal asfaldil jäi interjööri mürataust vahemikku 77-78 dB (lamellrehvidega kiirusel 93 km/h), mis kasvas tuntavalt, kui auto sattus karedale teekattele või kui mõni suurem liikur „Jaagust“ mööda tuhises. Kruusateel kostis uksi tabav poripladin samuti liialt selgelt sisse ja täiendav müraisolatsioon poleks paha idee. Madala profiiliga rehvidega tasuks samuti ettevaatlik olla.