Volvo XC90 Üksikasjalik hinnang

Jõuallikatest on parim valik diislikütust põletav D5 (235 hj), mis veab hästi juba madalatel pööretel ja mille juures annab ka turboviive kõige vähem tunda. Nõrgema turbodiisli D4 ja ottomootorite T5 (254 hj) ja T6 (320 hj) korral tuleb gaasipedaaliga märgatavalt rohkem tööd teha, sest need mootorid vajavad tegusamaks astumiseks tunduvalt kõrgemaid pöördeid. Kiireim ottomootoriga isend on hübriidajamiga T8 (407 hj), mis saavutab 100 km/h paigalt 5,6 sekundiga ja pakub ka parimat möödasõidukiirendust. D4-mootorid on saadaval esiveolistele autodele, ülejäänud mudelid on nelikveolised.

Mugavuse ihalejad peaksid eelistama võimalikult väikest veljemõõtu, sest baasvedrustus on linnas teekonaruste suhtes tundlik ja vedrustus võib olla kohati kaunis lärmakas. Maanteekiirustel on sõit parem ja sujuvam ning õhkvedrustust tasuks kaaluda juhul, kui maanteel kulgemist on palju – vedrustuse üldine iseloom jääb samaks, aga auto kreenib kurvides vähem ja on ka suuremate kiiruste korral veidi stabiilsem.

Juhitavuse osas pole XC90 nii tegus, kui BMW X5 või Porsche Cayenne, kuid arvestades tõika, et ta on mõlemast ka kogukam, saab ta ka kurvilisel teel päris hästi hakkama. Roolisüsteem on keskasendi lähedal liialt kerge ega anna kuigi palju tagasisidet, olles samas piisavalt täpne, et sisendada juhile enesekindlust ükskõik millistes oludes. Hübriidajami korral tuleb end rihmaga korralikult istmesse kinni tõmmata, sest tänu suuremale kaalule on tal kalduvus kurvides ka enam õõtsuda.

Suurimaks müraallikaks on sõites häälekas vedrustus. Linnas on see konarlikel tänavatel eriti jutukas, kõiksugu tüminaid esineb palju ja eriti suurte velgedega varustatud isendite korral. Õhkvedrustusega autod on vaiksemad ja maanteekiiruste korral rahunevad ka tavavedrustusega versioonid. Tuulemüra on autodes hästi isoleeritud, kuid rehvimüra võiks seisust arvestades olla pisut vähem.