Proovisõit

Dacia Dokker: tubli tööhobune

Tagasihoidlikum kujundus kui Lodgyl
Erk ja elastne diiselmootor
Dacia-tüüpilised hinnad

1982. aastal sai keskmine Saksamaa kodanik osta keskmise auto 9 kuupalga eest. Tänavu kulus Otto Mustermannil (nagu tavaliselt igasugu pseudo-isikutunnistuste peale armastatakse kirjutada) autoostuks juba 16 kuupalka. Progress (?) on märgatav.

Mistõttu ei tasu imestada, et Renault’ poolt kaheksa aasta eest turule toodud odavmarki Dacia on saatnud pidev edu. Esmamudelile, sedaankerega Loganile liitus peagi seitsmekohaline mahtuniversaal Logan MCV.

Ja nüüd on Dacia otsustanud turgu täpsemalt jagada. Seitsmekohaline mahtuniversaal kuulub nüüdki valikusse ja kannab nime Lodgy (tema proovisõidukirjeldust saate vaadata siit). Vähem rahvast ja rohkem kraami veab aga „Muhvi-autode“ perre lisandunud Dokker, kes hakkab konkureerima Citroën Berlingo, Fiat Doblò ja Peugeot Partner Tepeega, kuid ka kontsernikaaslase Renault Kangooga.  Missugused on tema võimalused?

Välimuselt on Dokker märksa argipäevasem kui tema paljumõnitatud sõsar Lodgy. Konkurentidega ühekõrgune – umbes 180 cm --, kuid viis sentimeetrit kitsam, tundub ta lausa kahekorruselisena ning isegi lühemana kui tegelikud 436 cm. Disainiimega ei ole tegu, kuid ka Autolehe inetuse-edetabelitesse Dokker pürgida ei saa.

Eks sedasorti sõidu- ja veoauto hübriidi puhul olegi sisemus välimusest tähtsam. Ja sisemust Dokkeril jätkub. Ruumi on lahedalt nii esi- kui tagareas. Eriti pearuumi. Ka indiaanipealiku sulgedega peaehte tarvis. Pisut küünarnukitunnet võib küll tekitada kolmekesi tagaistmel viibimine. Esiistmed näevad üsna taburettide moodi välja ja ega sealt erilist külgtuge tulemas olegi. Kuid kõrge isteasend ei väsita jalgu ning puuduv külgtugi laseb istujal väsimuse vältimiseks asendit muuta.

Tuuleklaasi kohale paigutatud riiul (alates Ambiance-varustustasemest) on ülimalt praktiline. Nähtavus on ette ja külgedele väga hea, tahapoole hea isegi ebasümmeetrilistest tagaustest hoolimata.

Dacia kui odavmark peab kõikjal kokku hoidma, ja seda on Dokkeri kabiinis ka märgata. Samas pole tehtud sääraseid kärpeid, mis juhti või sõitjaid ärritaksid. Nii leiate laest üheainsa lugemislambi (kaassõitja oma, muidugi. Milleks juhile seda vaja?) ja turvavööde kõrgusregulaatoreid ei kata ükski ilustav plastpaneel.

Kuid suunatuledel on kolme välgatuse režiim ning kümmekond sekundit pärast tuuleklaasipesu lõppu käivad „kojamehed“ veel korraks üle klaasi, et ka viimased piisad kõrvaldada. Mõttetut koonerdamist ei ole.Dacia Dokker

Pakiruum on Dokkeril hiiglaslik, mahutades tööasendis tagaistme korral 800 liitrit. Selle lähedale küünib rivaalidest vaid Doblò 790 liitriga, teised jäävad üksjagu maha. Teise rea istmed käivad kergesti kokku, vabastades kuni 3 kuupmeetrit ruumi (kui auto laeni täis laadite). Tagauksed avanevad 90 kraadi võrra, kuid vastava lingi abil saab neid piirajatest vabastada ning siis veel 180 kraadi jagu (ehk vastu autokülgi) pöörata. Laadimist-lossimist hõlbustab pakiruumi 57 cm kõrgusel asuv põhi.

Dacia pakub Dokkerile kahte jõuallikat: 1,6-liitrist 83 hobujõuga (61 kW) ottomootorit ning 1,5-liitrist turbodiislit. Viimast saab soetada 75- või 90-hobujõulisena (55 või 66 kW). Teiste mootorite juurde kuuluva viiekäigulise käsikäigukasti asemel varustatakse võimsam diisel kuuekäigulisega.

Sõidab Dokker nagu väikekaubik ikka, meeliköitvat kurvivõtmisemasinat siit oodata ei ole. Rool töötab üsna tundetult, kuid vähemasti kergelt. Kõrge kere on tuuletundlik ja kaldub kurvides tublisti. Peate arvestama ka sellega, et ESP kuulub lisavarustuse hulka (320 €).

Dacia DokkerMüratase on kabiinis rahuldav. Detsibelle võib ju rohkem olla kui sõiduautol, kuid müra spekter on selline ... rahulik. Roosa. Vedrustus töötab korralikult, ehk pisut jäigalt, kuid ta on ju arvestatud ligi pooletonnise koorma vedamiseks.

Üheksakümnehobujõuline diiselmootor üllatab meeldivalt. Esiteks on ta väga elastne, olles nõus vedama hakkama praktiliselt tühikäigupööretest peale – nagu ottomootor. Teiseks on käigukasti ülekanded piisavalt aeglased, et anda Dokkerile linnas märkimisväärne kiirendusvõime. Ettevaatust, juhi potentsiaalne rullnoklus võib Dacia roolis ootamatult välja lüüa! Maanteel vajavad möödasõidud mõningat kalkuleerimist (paigalt „sajani“ kulutab Dokker 13,9 s), kuid on teostatavad.

Kütusekuluga võib igati rahule jääda – proovisõidu kestel kulutas Dacia 100 kilomeetrile keskmiselt 4,9 liitrit diislikütust. Kuid suur kabiin ja ökonoomne mootor kokku tähendavad jahedavõitu mikrokliimat. Tõsiste talveilmadega võib Dokker oma siseruumi soojendamisega hätta jääda – proovisõit toimus mõne plusskraadi juures, ja ma kippusin soojaregulaatorit ikka vähemalt kolmveerandini keerama.

Räägime nüüd ka hindadest. Odavaima, Access-varustuse ja ottomootoriga Dokkeri saate 9,5 tuhande euroga. Kalleima (ka proovisõiduautona esinenud) 90-hj diiselmootori ja Laureate-varustusega auto eest küsitakse 13 590 eurot. Päris kena, arvestades, et odavaim konkurent, Peugeot Partner Tepee, maksab vähemalt 11 300 eurot (vt. ka graafikut allpool).

Kuid arvestage, et iga lisavarustuse rida lisab Dacia hinnale suurema protsendi kui kallimate autode korral. Nii küsitakse metallikvärvi eest 450 eurot ehk umbes 5% baashinnast. Alternatiivina võite muidugi valida valge ja tumesinise Dokkeri vahel.

Dacia DokkerJa nii peate hoolega läbi mõtlema kogu tellitava lisavarustuse. Millest mina igati soovitan 520 eurot maksvat infolustisüsteemi, mis sisaldab navigaatorit ja oskab mängida muusikat USB-mälupulgalt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et „Muhvi-autode“ perre on lisandunud igati tõsiseltvõetav konkurent, kelle põhiargumendiks on hind.

Meeldis: mootor, ruumikus.

Ei meeldinud: rool, kohati sisustusmaterjalide kvaliteet.

 

Spidomeetri viga

Näitabkiirusel km/h
3230
5350
7470
9590


Dacia Dokkeri hinnad võrrelduna mõnede võistlejate omadega:
Kaubikute võrdlus



Olev Toom


Vaata autofirmade sooduspakkumisi