Proovisõit

Jeep Cherokee: perekonna pehmo, mis püüab kõigile meeldida

Intrigeeriv, “mitte-jeebilik” välimus
Kvaliteetsed juhiabisüsteemid
Üheksakäiguline automaatkast

Uus Cherokee, või õigemini, selle välimus, on pakkunud kirglikku kõneainet ammu enne tootmisliinilt maha veeremist. 

Fännid halavad, et legend on hukatud; vähem fännid on uudishimulikult ootevalmis; ja automüüjad rõõmustavad intriigi üle, sest see lisab usku, et Cherokee näol on areenile astunud tõsiseltvõetav konkurent senistele lemmikutele, Honda CRV-le, Subaru Foresterile, jt., aga miks mitte ka premium-taotlusega maastureile nagu BMW X3 või Volvo XC60.

Chrysleri Jeep-grupi disainipealik, Mark T. Allen, kes ütleb, et on Cherokee fänn alates 1984. aastast, mil esimene XJ müüki jõudis, ei salgagi, et vastuolulisus on läbimõeldud otsus. Ja peamine vastuolu peitub Cherokee nime sobivuses uuele masinale! Intriig on püsti pandud. Müüginumbrid peaksid samas suunas tõusma. 

Pilkupüüdev “pehmo” välimus

Seda, kes Mark T. Alleni töögrupis esimesena “pehmo-Cherokee” kontseptsiooni lauale pani, ei ole teada. 

Aga välimusega  kaasnevad kuulujutud ja plagiaadisüüdistused aitavad masinat turundada: levib müüt, et “pehmo” on joonistanud Alfa-Romeo disainerid; ja kes ka tegi, on ta Citroen Picasso uue facelifti üks-ühele maha viksinud – kui see just vastupidi ei olnud. 

Pehmus ja kitsas kulmukaar on aga taotluslik: loojad usuvad, et ka viie aasta pärast on Cherokee piisavalt värske, et järelturul kenasti kohta hoida.

Seitse radiaatoriribi on alles, aga neid võinuks seal olla ka viis või kolmteist – kui keegi veel ei tea, siis Jeep on läbi aegade tegelikult oma tähtsamat tunnusmärki varieerinud vastavalt meeleolule.

Ümar, horisontaalsete läbilõigetega tervik on silmale üldiselt kena vaadata. Massiivsed, kõvast plastikust stanged ja koopakaitsed annavad eest ja tagant elegantsele masinale rohmaka alatooni “pealt uih! alt vuih!” – nagu ütleb kõnekäänd. Sarmikalt kitkutud kulmud – tilgakujulised biksenoon esituled, on vaatamisväärsus omaette; iseasi, kas kitsad tagatuled sellega praktiliselt harmoneeruvad… midagi oleks võinud jääda XJ klassikast ju alles. Maitse asi, muidugi. 

Disainipaabel salongis 

Esmapilgul nagu Grand Cherokee – suure ekraaniga navi, maitsekas, loetav graafika; teekonna planeerimisel kuvatakse olulised pöörded ja mahasõidud juhi ette näidikuplokki; pehmed, toekad istmed; igas suunas liikuv Chrysleri klassikaline rool, raadionuppudega tagaosas… 

Sisse istudes hakkab siiski pisitasa kohale jõudma, et tegu on Compassi ja Grandi vahepeal oma kohta otsiva neljarattalisega.

Koostekvaliteet jätab soovida: istmete plastikservad on teravad, õmblused on robustsed, nahk kohati kortsus ning tooli külgi katab naha asemel vetthülgav tekstiil. Kõrvalsõitja istet saab küll ventileerida ja soojendada vastavalt soovile, aga istumisasendit peab kohendama käsitsi. 

Trailhawk varustuses masinal leiab esiistmete patjade alt panipaigad, kuhu näiteks tahvelarvuti või raamat poetada – see salapeidik on ilmselt Freemontilt üle võetud. Kahju, et Limited'il ei ole. Aga pisikesi ja nutikaid peidukohti ja asjade käest panemise avausi leiab Cherokeest kümneid. 

Armatuuri keskel on prillitasku; tõsi, seal puudub pehmendus – päikseprillid tuleb sinna mahutada karbiga koos. Esiistmete seljatugedel on nahast taskud, mis paraku on vooderdatud õhukese porolooniga, mis omakorda tähendab, et see hakkab peagi tükke välja ajama.

Tagaistmed saab koos ja ükshaaval kokku lappida ja nõnda võib Cherokeesse ära mahutada mõne väiksemat sorti auto… näiteks. Ruumi on maa ja ilm!

Kui tagaiste on istumisasendis, siis mahub sinna kaks kõhnemat lühijalgset. Keskelt on mõistlik välja tõmmata topsihoidik. Keegi meie kaassõitjatest nurises ka, et pole tagaistme soojendust, aga selle saab lisavarustuse lisanimekirjast tellida soovi korral.

Salongi disainile võiks pühendada eraldi peatüki. Cherokee sisemuses on toimunud mingi kontseptuaalne plahvatus, mille tulemusena leiab siit ja sealt nii struktuurset nahka, siledat nahka, puitimitatsiooniga plastmassi, imitatsioonita plastmassi kuni…külmkapi Saraatov ukselinkideni, möödunud sajandi kuuekümnendatest. Selle vahega, et toona tehti kahvad metallist, need siin aga on odavast plastikust.

Ah, lõppeks, ega ilu patta ei panda, istmed on mugavad, eesistujate vahel on massiivne käetugi-panipaik, mida küll ei saa pikendada, aga millest leiab nii multimeediaseadmete ühenduspistikud kui CD-mängija.

Käigukang on omaette vaatamisväärsus. Kirss disainikontseptsiooni mitmekihilisel tordil. Peale massiivse käigukangi katsumist võib katuseaknast kohe tükk aega välja vaadata või siis ajaviiteks katet edasi-tagasi sõidutada… 

Arukas töökoht ja tummine sõit 

Nüüd jõuame asja tuumani: auto ajuni. Cherokeel on peal mitmed säärased vidinad, millest me pole osanud undki näha. Kõige lahedam muidugi rajalt eksimise süsteem: kui kaldud teeserva, võtab auto juhtimise üle ja hoiab sind rajal. 

Kui lased käed roolist lahti, hakkab koleda häälega röökima ja kui sa siis mõne aja pärast ei reageeri, pidavat ise ka seisma jääma. Magavat juhti Cherokee edasi ei vea.

Grandilt tuttav ACC, mis hoiab pikivahet ja pidurdab kiiruse maha, on samuti olemas. Iselülituvad kaugtuled ka, aga neid tahaks timmida, sest peateele sõites jäävad nad peale ja suuremate liiklusmärkide puhul tõmbavad end täpiks. Kurvides süttib mugavalt alumine lisatuli ning valgustab pimedaid nurki.

Navi on kah printsipiaalne ja laseb aadressi muuta üksnes seistes. Peterburi tee uutel lõikudel kaotas kaart paaril korral pea ja meeldiv naishääl manitses meid mitte eksima “tundmatule ja kaardistamata rajale.” Õnneks suutis ta end koguda ja kalkuleeris teekonna kadakapõõsaste vahelt ümber, aga ilmselt oleks vajalik teeninduses kohe alguses küsida kaardirakendusele uuendust ning ka tarkvara uuendust, sest prooviautol jäid peale armatuuri valgus ja raadio ning nende välja lülitamiseks oligi vaja uuendada tarkvara.

Üks põnev lisa on mõeldud ilmselt kabariiti mitte tunnetavale inimesele – nimelt on küljepeeglite allservas LED-lambike, mis valgustab ööpimeduses ei tea mida. Sõidu ajal plingivad küljepeeglid mahedalt pimedat nurka, tahavaatepeegel kohandub automaatselt valgusoludega ning tagurduskaamera töötab suurepäraselt (ja värviliselt) ka pimedas! 

Rool on absoluutselt Jeep: mitte üleliia tundlik, mitte üleliia raske. Säärane, stoiline. Sealjuures täpne. Konarlikul teel, munakiviteel ja maastikul kostub kolinaid ja naginaid väljast ja seest, aga ei iste ega rool ei anna märku mingisugustest raskustest teel. Sõit läheb kindlalt ja pehmelt. 

Testiautol all olnud rehvid tekitasid kõva müra, kuskile tuuleklaasi nurka tekkis kummaline vibratsioon ja kumin.  Samas, helidega harjub;  üldiselt on tunne “tummiselt” turvaline; nagu istuksid kookonis. Ega's asjata ei saanud Cherokee Euro NCAP 5 tärni.

Limited-varustuses Cherokeelt leiame Active Drive I ja Selec-Terrain 4WD seadistusnupu, kust saab valida liiv/lumi/muda ja vaikimisi sõidurežiimi ning on ka mäest laskumise abisüsteem. “Tõelist” Jeebi-fänni see automaatika muidugi ei rõõmusta, aga tegu ongi linna- ja põlluvahetee rüütliga, mitte maastikuhaiga; liivasel pinnasel vajus proovisõiduauto rummuni sisse. 208 mm kliirens lubab muretult läbida auklikke teid, 2719 mm teljevahe annab piisava manööverdamisvõime. Maastikule võib julgelt minna Trailhawkiga. 

Jõuallikad ja üheksakäiguline automaat 

Valida on kahe 2-liitrise, neljasilindrise Multijet II turbodiisli vahel: vastavalt 140 hj 6-käigulise manuaaliga ja 170 hj 9-käigulise automaadiga. 

Bensiinimootoritest on valikus ainsana 3,2-liitrine V6 Pentastar, võimsusega 271 hj  ja 9-käigulise automaadiga.

Nelikveosüsteeme on kolm: Active Drive I ja II ning Active Drive Lock, mis sisaldab tagumist difrilukku ja on Trailhawk varustusastmes standardvarustuses. Neile, kel nelivedu vajalik pole, on valikus ka esiveoline Cherokee.

Testisõidukil oli peal 3,2-liitrine V6/199 kW/ 6500 p/min/315 Nm@4300 p/min Pentastar-bensiinimootor,  9-käigulise ZF-automaatkäigukastiga, mis ligi 2-tonnist masinat vilkalt edasi veab. Mootori ja käiguvahetuse koostööle võib anda vaid plusspunkte, minek on ergas laias pööretevahemikus, käiguvahetus toimub peaaegu tuntamatult. Aga tasuta lõunaid pole olemas, võimas mootor on janune ja CO2 näit mehine: 

maanteel 9,9 l/100 km

linnas 13,9 l/100 km

maastikul 15,2 l/100 km

kombineeritud 11,2 l/100 km

CO2 (g/km) 232 

Kokkuvõtteks 

Bensiinimootoriga nelikveolise Cherokee eest väljakäidavad rahanumbrid algavad 41 800 eurost. Rohke varustusega proovisõiduauto hinnaks oli 47 200 €.

Diiselmootoriga Cherokee on isegi odavam: esiveolise hind algab 33 900 eurost, nelikveolise diisli saab kätte alates 37 500€ hinnaga.

Aga just kaheliitrine diiselmootor on see, mida pigem soovitaksin: Jeep on oma uued (Fiati päritolu) diislid timminud särtsakateks ja sealjuures ökonoomseteks. Lisaks saab siis igaüks ise, vastavalt vajadusele ja rahakotile, kaheleheküljelisest lisavarustuse nimekirjast endale sobivad vidinad juurde valida. 

Silberauto kinnitas äsja, et on saavutanud tootjaga kokkuleppe, tuua Eesti turule rikkaliku lisavarustusega, aga soodsama hinnaga Cherokeed. See oleks hea uudis potentsiaalsetele keskklassi krossoveri ostjatele, kelle hulk jätkuvalt kasvab ka Eestis.  Ameerika Ühendriikides on “pehmo” populaarne, kuna hind on hea ja mugavusvarustust piisavalt; ja janune bensiinimootor neid ei heiduta – oluline on võimsus. Kui aga oletada, et eestimaalased hakkavad eelistama diiselmootoriga varianti, tulevad sooduspaketid ning esiveoline, võib loota, et Cherokee leiab poolehoidjaid ka siinmail. 

Meeldis: omapärane disain, sõiduomadused maanteel ja metsateel, juhiabi süsteemid

Ei meeldinud: ruuminappus tagaistmel, kohatine lohakus koostekvaliteedis, Euroopas oluliselt kallim kui Ameerikas


 

Ylle Rajasaar


Vaata autofirmade sooduspakkumisi

Seotud artiklid

Autode test

Jeep Grand Cherokee

What Car? Says Hinnatud 3-ga 5-st

Land Rover Discovery hästi varustatud ja hea välimusega konkurent, mis jääb peenemat sorti linnamaasturitele alla vaid kurvisuutlikkuse ja juhitavuse nüansside osas.