Proovisõit

Uus Kia Sorento: sõida või mööda põldu, sajaga

Ohtralt uusi tehnoloogiaid
Suurepärane vedrustus kehvadele teedele
Hind alates 39 990 eurost

Kui eelmise Kia Sorento ligi 37 000 eurone alghind tekitas paljudes küsimusi, siis äsja Eestisse jõudnud Sorento kolmas põlvkond on oma 39 990 eurosest baashinnast väärt igat senti. Samuti, nagu 45 990 eurot maksev TX varustuses versioon.

Mäletan hästi, kuidas ma läinud sügisel Pariisi autonäitusel Kia stendis seisin ja esmaesitletavat uut Kia Sorentot vaatasin. Lihtne, soliidne, sümpaatne, kusagilt pole millegagi üle pingutatud. Sisemus kvaliteetne ja nägus, pakiruum suur ja mahukas, tagaistmel ruumi lahedalt. Superluks!

Kui saaks vaid teada, kuidas ta sõidab? Möödus pool aastat ja märtsi kesksel esitletigi sama autot Eestis. Olin üks esimesi, kes kohe ka pikema proovisõidu kokku leppis. Ja endalegi üllatusena hakkas see auto mulle veel rohkem meeldima.

Pehme ja vaikne

Miks endalegi üllatusena? Eeskätt põhjusel, et olen siiani autode juures ikka rohkem lugu pidanud jäigast aga samas sportlikust vedrustusest, Sorento ei ole sedasorti auto aga teps mitte. 

Aga ikka meeldis. Kas tõesti hakkab vanus mõttemalle muutma? Mine tea. Igatahes oli tema pehme vedrustus mulle üllatavalt kombel sümpaatne.

Küllap ka seetõttu, et pehmus ei tähenda selle auto puhul enam sugugi potentsiaalset merehaigust kurvilisel teel, vaid leitud on meeldiv kompromiss stabiilsuse ja sõidumugavuse vahel. Lisaks pakub 200 hj 2,2-liitrine diiselmootor piisavalt sportlikkust, eriti maanteel möödasõitudel.

Maanteel ja siledatel linnatänavatel sõites ei pruugi igatahes selle auto vedrustuse tegelikkusest sugugi aru saada. Ehk kel plaanis minna temaga sõiduproovi tegema, on kohustuslikuks elemendiks üks korralikult auklik kõrvaltee, veel parem mõni kündmata kõrrepõld. Tunnistan ausalt, sõitsin sellisel peaaegu 100 km/h ja olin sõna otseses mõttes sõnatu: nagu mööda asfalti! See, kuidas Sorento vedrustus suudab siluda erinevaid ebatasasusi, on muljetavaldav.

Teine, mis selle auto juures sümpatiseerib, on hästi isoleeritud müra. Bensiinimootoriga linnamaasturit omav sõber ei suutnud kõrvalistmel ära imestada, kui kuulis, et selle auto kapoti all on diiselmootor. Kas tõesti? Samuti on edukalt isoleeritud rehvimüra ning kruusateel sõites on ka kiviklobin põhja all vaevukuuldav.

Ohtralt uusi tehnoloogiaid

Uus Sorento on saadaval kahes varustusastmes: EX Comfort Pack ja TX. Juba esimesel on kõik eluks vajalik olemas: 7-tolline ekraan koos navigatsiooniseadmega, automaatne kliimaseade, sõidurajalt kõrvalekaldumise hoiatus, nahksisu, Xenon esituled, käed-vabad telefonisüsteem, püsikiiruse hoidja jne, jne.

Kuid TX pakub juba midagi sellist, mida Sorentol varem olnud ei ole. Näiteks adaptiivset püsikiirusehoidjat, mis töötab ka linnasõidul, ehk pidurdab vajadusel eessõitva auto järgi täiesti seisma. Kui seismine on pikem, lülitab süsteem end välja, kuid kuni 3 sekundi vältel on ta suuteline ka iseseisvalt uuesti liikuma hakkama.

Lisaks on tal iseparkimise süsteem, mis lisaks külgparkimisele suudab parkida ka risti ning hiljem ka ise külgboksist välja sõita. Tagaluuk avaneb elektriga ilma, et peaks isegi võtit taskust välja võtma või jalaga auto tagaosas vehkima: lihtsalt 3 sekundit tagaluugi juures poekottidega seistes läheb luuk ise lahti. Tingimusel muidugi, et õige võti on taskus.

Huvitav on autot ümbritsev kaamerasüsteem, millest on suure maasturi puhul palju abi nii kaubanduskeskuse parklas, kui kitsamates hoovides manööverdades. 

Omaette muljetavaldav on 10 kõlariga Infinity audiosüsteem koos korraliku subvooferi ja võimendiga. Juba ammu pole nii head ja mahlast „matsu“ üheski autos kuulnud. Xenon esituled on adaptiivsed, keeravad kurvides, navigatsiooniseade ja kogu muu infolustisüsteem on juba 8-tollisel ekraanil, juhiiste on mäluga, kümnes suunas liigutatav ning lisaks küttele ka ventileeritav (viimane kehtib ka kõrvalistuja istme kohta).

Pimenurga hoiatussüsteem (BSD) koos tagant ristsuunas läheneva sõiduki hoiatussüsteemiga (RCTA)  hoidis proovisõidul aga konkreetselt ära õnnetuse: tasapisi Lasnamäe Maxima juures parkimiskohalt välja tagurdama hakates kuulsin ühel hetkel autopoolest hoiatussignaali, pidurdasin instinktiivselt ja samal hetkel vuhises mõne sentimeetri läheduselt auto tagant läbi vana Audi, kes kadus hoogu maha võtmata nelja tuule poole.

Ütlen ausalt, kui seda süsteemi poleks olnud, oleks pauk olnud vältimatu. Kõrval seisis kõrge tumedate klaasidega maastur, läbi mille ei olnud mitte midagi näha. Ja kui ikka satud tagurdama hetkel, kui parklas rallivad ringi süüdimatud rullnokad, tasub TX-versiooni soetamine end ära murdosa sekundiga.  

Pole head ilma halvata

Nii nagu ei ole üdini halba autot, nii ei ole ka üdini head. Esiteks juhikoha ergonoomika. Põhimõtteliselt on kõik täitsa hea, isegi istmepadja pikkust ja kõrgust saab reguleerida, rool ei jää ka väga kaugele, kuid pikemal teekonnal hakkab vasak käsi väsima: käetugi jääb mugavustsoonist kaugele, aknalaud on liiga kõrgel. Polegi seda kätt nagu kusagile panna.

Kurvituled. Esimeses põrkerauas olev lai tuledeplokk koosneb kahest osast, udutuled ja kurvituled. Paraku lülitavad kurvituled sisse ainult koos suunatuledega. Milleks? Mina näiteks naudin kurvitulede olemasolu igapäevaselt pimedas parklas manööverdades ja neist on tõesti paju abi. Kui ma peaks aga parklas hakkama iga keeramise peale suunda näitama, kisuks asi juba pehmelt öeldes imelikuks.

Rool. See on pisut liiga kerge. Linnas manööverdada on ehk tõesti mugav ja ehkki maanteel muutub ta jäigemaks ning päris katastroofist on asi kaugel, peab pikal sõidul siiski temaga pidevalt tegelema. Kui autol on juba peal kaamera, mis suudab sõidurada jälgida ja hoiatada sellest kõrvalekaldumise eest, siis ei tohiks ju enam väga keeruline olla ühendada see süsteem ka rooliga. VW grupil, Hondal jt on see juba aastaid mudelivalikus olemas. Sama lugu on esituledega. Igati kõrgtehnoloogiline, kurvis keerav jne, kuid vastutuleva auto puhul ise lähitulede vastu ümber ei vaheta.  

Ehk ägedad asjad kõik, aga osaliselt justkui lõpuni välja arendamata. Samas ma arvan, et Kiale võib selle ka andeks anda. Arvestades kui suurte sammudega on alles 1998. aastal pankrotivarana üles ostetud autotootja arenenud, oleks patt nõuda temalt kõike sedasama, mida kordades kauem tegutsenud ettevõtted täna pakkuda suudavad. Olen üsna kindel, et juba järgmisel Sorentol on ka need tööd kenasti lõpule viidud.

Kokkuvõtteks

Uus Sorento oma klassikalise ja mõneti tagasihoidliku disainiga näeb välja väga sümpaatne. Ehkki tema hind ei ole kaugelt odavate killast, siis tegelikult on see auto oma hinda väärt. Eeskätt neile, kes on vabad „kaubamärgifoobiast“, ehk võtavad autot täpselt sellisena nagu ta on, sõltumata, millise autotootja logo tema iluvõrelt vastu vaatab.

Ja ehkki tema ligi 40 000 baashinna sees on juba sisuliselt kõik vajalik olemas, siis kõrgema varustuse 6000 lisaeurot tasub investeerimist, et nautida kõike seda, mida tähepäevased tehnoloogiad ühele autole pakkuda suudavad. See, et on mõnes kohas on veel arenguruumi, on antud kontekstis pigem positiivne.      

Meeldis: Vedrustus kehvadel teedel, 2-liitrine mootor, kaamerasüsteem

Ei meeldinud: Mõned „lõpuni“ arendamata süsteemid


Tõnu Tramm  


Vaata autofirmade sooduspakkumisi

Seotud artiklid

Autode test

Kia xCeed

What Car? Says Hinnatud 4-ga 5-st

Selle auto korral on põhiargumendiks praegu nii popp „kupeelaadne välimus“, mis teeb xCeedi võrreldavast baasmudelist hoomatavalt kallimaks, aga sõiduomadused pole kõrgema kliirensi ja raskuskeskme tõttu kannatada saanud ja praktiline pool on linnamaasturi laadset ilmet omaval vennal ehk paremgi.