Proovisõit

Fiat 500 1.2 Lounge: itaallanna vaibumatu võlu

Esimese mudelivärskenduseni läks 8 aastat
Välimus ikka kena, interjöör endisest parem
Hobujõududest on alati puudus

Käibib arvamus, et lõunamaade naised vananevad kiiresti. Olemata küll ekspert, võin tuua ühe kontranäite. Nimelt otsustas Fiat 2015. aasta lõpus oma mudelit 500 värskendada. Selleks ajaks oli väike sinjoriina juba kaheksa aastat vana. 

Tavaliselt hakkavad autod ses vanuses juba elu lõpule lähenema, selja taga üks või kaks facelifti. Ning Fiati auks peab ütlema, et kaunitari näole ei pandud paksult "krohvi" ega tehtud lihasepingutussüste. Vaid kerge meik -- uue kujundusega laternad (sh. LED-päevasõidutuled), pisut teisendatud ninaosa -- ja cinquecento läheb tulevatele aastatele julgelt vastu.

Fiat 500Eks tal ole ka tublisti austajaid. Ligikaudu facelifti ajal möödunud aasta novembris veeres Tychy (Poola) tehase konveierilt maha eksemplar nr. 1 500 000 ning tootmine üha jätkub; lisaks Poolale ka Mehhikos.

Kabiiniski ei ole värskendamisega üle pingutatud. Plusspoolele tuleb kindlasti kanda kaanega kindalaegas ning (küll lisavarustusena pakutav) TFT-ekraaniga näidikuplokk. "Digikellad" on standardsetest märksa paremini loetavad. Uus on ka puutetundliku ekraaniga infolustisüsteem. USB- ja AUX-pesad ning Bluetooth-liides on täna muidugi iseenesestmõistetavad. Turvavarustuse hulka kuulub juhi põlvi kaitsev turvapadi.

Jõuallikate osas algasid muutused viis aastat tagasi, kui Fiat sai valmis 0,9-liitrise töömahuga kahesilindrilise. See sai küll Aasta Mootori tiitli, kuid ehk pigem oma konstruktsiooniuuenduste (näiteks elektrohüdrauliliselt käitatavate sisselaskeklappide) kui igapäevaellu sobivuse eest. Selle mootoriga varustatud "viiesajast" kirjutas What Car? Eesti 2011. aastal.

Kahesilindrilise tulekuga kadus valikust 1,4-liitrine 100-hobujõuline jõuallikas, millest on tõsiselt kahju, sest 0,9-liitrise alternatiivina pakutav 1,2-liitrine jääb erksa sõidu armastajatele veidi nõrgaks. Valikut aga tegelikult pole, sest 0,9-liitrine on 1,2-liitrisest a) ökonoomsem ainult paberil ja b) kolm tuhat eurot kallim. Diisel (95 hobujõuga 1,3-liitrine) on meil veel proovimata, kuid baasmootorist juba ligi 4000 € kallim...

Fiat 500Linnasõiduks 1,2-liitrise 69 hobujõust muidugi jätkub ja (1398 lisaeurot maksev) robotiseeritud käigukast lihtsustab sõitu, jõnksutamata liialt. Ainult pärast tugevamat kiirendamist, näiteks kiirendusrajalt väljasõidul, arvab robot, et nüüd lähebki sõit samas vaimus edasi ning hoiab veel mitugi sekundit sees kolmandat käiku ja huilgavaid pöördeid.

Kord hoog sees, liigub Fiat kergelt ja pikemal sõidul tunneb juht vajadust vaid tempomaadi järele. Miks Fiat seda tehasevarustuses ei paku, on veel raskemini mõistetav kui istmekütte puudumine. Küll paigaldab ostja soovil mõlemat Fiati müüja Autospirit. Manööverdada on 3,57-meetrise autoga muidugi mõnus ja 1,63-meetrine laius annab end positiivselt tunda parklates.

Tänapäeva mõistes imekerge, kõigest 900-kilose tühimassiga väikeautolt võiks oodata eriti madalat kütusekulu, kuid selles osas ei hiilga kumbki ottomootor. Viis aastat tagasi kulutas 0,9-liitrine 100 kilomeetrile 6,1 liitrit bensiini, sh maanteesõidul 5,6 l/100 km/h, ning seda suvel. 

Nüüd, kevadtalvel, sain 1,2-liitrise mootori keskmiseks kuluks 5,8 l/100 km. Olgu muidugi öeldud, et rahulikuma sõiduga õnnestub neid arve tõenäoliselt kahandada. Kuid suurema jõuallika janu on paberites toodule siiski lähemal -- 5,8 l/100 km lubatud 4,9 asemel, kahesilindrilisel 6,1 lubatud 3,8 asemel.

Kokkuvõtteks võib öelda, et mudelivärskendus ei ole Fiat 500 võlu kuidagi kahandanud, küll aga mitmeti kasvatanud. Ainult -- andke mulle andeks vana asja meeldetuletamine -- 1,4-liitrist mootorit igatsen taga. See annaks itaallanna sarmile viimase lihvi.

Meeldis: olemus, välimus, näidikuplokk.

Ei meeldinud: napp mootorivalik.

Olev Toom






Olev Toom


Vaata autofirmade sooduspakkumisi