Proovisõit

Mercedes-Benz E 200: viis meetrit soliidsust

Kujundus: evolutsioon, mitte revolutsioon
Mootorivalik esialgu kesine
Kõige nõrgem mootor koos AMG-paketiga?

Vanasti, kui taevas sinisem ja elu lihtsam oli, piisas Mercedese ostjal kolme mudeli vahel valimisest: C, E või S. Tõsi, olid ju olemas SL ja G, kuid inimeste vedamiseks ei sobinud need kuigi hästi.

Nüüd, kui Silberauto võrgulehelt vaatab vastu 25 mudelit, on valik mõneti ... huvitavam. Kuid mõneski mõttes kõige mercedeslikum Mercedes -- E-klass, -- pole kuhugi kadunud. Iseasi, kui palju uusimal autol kolmekümneaastase "taksomersu" ehk mudeliga W124 ühist on.

Välimuses väga vähe. Uus W213 tundub üpris voolujoonelise, "äralõigatud" nurkadega kere tõttu tegelikust palju väiksemana, ei usukski, et tal jääb viiest meetrist kõigest kaheksa sentimeetrit puudus. Ja kuigi on tegu täiesti uue mudeliga, ei erine ta vahetust eelkäijast W212 niivõrd, et tänaval päid pöörama paneks. 

Nähtavaim muudatus asub ilmselt autoninas, kus "punnsilmselt" mudelilt W210 alguse saanud kaheosalised esilaternad on lõpuks üheosalisteks kokku sulanud.

Baasmudel ning Elegance kasutavad Mercedese klassikalist tumedapõhjalist heledate horisontaalribidega radiaatorivõret, Avantgarde aga varem sportautode osaks olnud suure "tärniga" võret. Sarnane kuulub ka 3360 eurot maksva AMG-väliskujunduspaketi koosseisu, millega proovisõiduauto oli varustatud. Miks mina selle rahaga oleksin midagi muud peale hakanud, sellest pisut allpool.

Ka uue auto sisemus erineb kolmekümne aasta tagusest põhjalikult, ühist leiab vaid koostekvaliteedis, mille üle ei saa kuidagi viriseda. Siingi varjutas baasmudelit AMG-pakett (2220 €). Musta lae ja teiste sääraste disainielementide kõrval kuulub sellesse kaks hea külgtoega ja ootamatult mugavat esiistet.

Käigukang asub roolisambal, mistõttu on kesktunneli pealispind üksnes infolustisüsteemi juhtnuppude tarbeks kasutatav, ning nende paigutus ja funktsionaalsus on väga hea. Juhtimisseadmetest ei meeldinud mulle roolil asuvad puutetundlikud ... platsid. 

Need peaksid asendama üles-alla-vasakule-paremale-noolenuppe, kuid ei tee seda küllalt hästi, sundides juhti alatasa pilku teelt roolile pöörama. Puutetundlikkus on autos üldse saatanast, vähemasti mis puutub sõidu ajal vajaminevatesse nuppudesse. Kliimaseadme juhtklaviatuur seevastu väärib kiitust.

Tagaiste on küll igati adekvaatne, kuid viiemeetrise auto kohta seal just ülearu ruumi ei ole. Pakiruum võtab golfikotte õige lahedalt vastu ning avaneb-sulgub elektri jõul.

Mercedes-Benz E 200

Mootorivalikuga W213 praegu hiilata ei saa. Diislitest on saada üks neljasilindriline -- E 220 d -- ja üks V6 -- E 350 d. Esimene arendab 195 ja teine 258 hj (vastavalt 143 ja 190 kW). Nõrgimaks lüliks on praegu ainus ottomootor -- E 200 -- 184 hobujõuga (135 kW). Valik muidugi laieneb tasapisi. Sügisel müügile jõudvat 245-hobujõulist E 300 on Saksa autoajakirjanikud juba proovinud, kõlanud on ka mudelitähis E 400 ning ega hübriid kuhugi jää. AMG- (ja siin mõtleme ikka päris-, mitte iluliistu-AMG)-versioonid on samuti oodatud.

Käigukastide asjus on kolmkümmend aastat toonud põhjalikke muutusi. W124 põhivarustusse kuulus neljakäiguline käsikast, viiekäigulise (aga seda enam neljaastmelise "automaadi") eest tuli juurde maksta. E-klassiga sobib automaatkäigukast küll paremini ning nüüd ongi see põhivarustuses. Üheksakäiguline.

Sõidab uus E-klass hästi. Kõige rohkem meeldis mulle vedrustus -- ja nüüd jõuamegi selleni, miks ma AMG-paketti pahaks panin. Selle koosseisu kuuluvad nimelt 19-tollised rattad, mis iseenesest muudavad sõidu tublisti jäigemaks. 

See, et neile olid tõmmatud jäiga külgseinaga runflat-rehvid, ei teinud olukorda paremaks, küll aga valjemaks. Ka hea mürasummutus ei suutnud vähegi karedamal teekattel põrisema hakkavate rehvide heli kabiini tungimast hoida. Ja mind panna igatsusega mõtlema auto põhivarustusse kuuluvatele 16-tollistele ratastele.

Mercedes-Benz E 200Kuid, nagu öeldud, vedrustus on väga hea, ja juhitavus samuti. Selle autoga saab üsna kiiresti sõita, kuid sealjuures ta ei ässita teid seda tegema, pakkudes ainult võimaluse. Tema element on kuitahes pika teekonna läbimine üsna nobedalt ja õige mugavalt, väsitamata juhti ja kaassõitjaid.

Üksnes häid sõnu saab öelda käigukasti kohta. See toimetas omaette, lastes küll lülitusrežiimi vahetada, ega häirinud juhti kordagi.

Kütust kulutas E 200 671 kilomeetri jooksul keskmiselt 7,2 liitrit 100 kilomeetrile, mis nii suure auto kohta on igati mõistlik ja mitte palju hullem normijärgsest 6,1 liitrist. Mootori võimsusest piisab Eestis tugeva liiaga.

Hinnad algavad 43 716 eurost -- just nii palju maksab "paljas" E 200. Ning mulle tundub, et kui te just elektroonikafetišismi all ei kannata, siis võib säärase auto kindlalt osta. On ju selle pardal klaasipuhastite vihmaandur (muide väga peenelt reguleeriv), tempomaat, kahetsooniline automaatne kliimaseade, Bluetooth-, USB- ja SD-liidestega helisüsteem, hädapidurdusassistent ja palju muud. 

Tõsi, iga muu värv peale musta ja valge maksab lisaraha ja kui hinnakirja juba nii vaatama hakata, siis pole mingi kunst auto hinda 60 tuhande lähedale kergitada. Teiste versioonide hinnad algavad kõrgemalt: E 220 d eest küsitakse 45 480 ning E 350 d eest 53 688 eurot.

Kokkuvõtteks leian, et uusim E-klassi Mercedes kannab kuulsat nime õigusega. Arvukate elektrooniliste lisade tellimine on kinni ostja eelistustes. Ja rahakotis.

Meeldis: vedrustus, käigukast.

Ei meeldinud: napp mootorivalik, 19-tollised rattad.

Olev Toom






Olev Toom

Vaata autofirmade sooduspakkumisi