Proovisõit

Fiat Tipo: unustagem liialdused

Itaallaslik välimus
Hinnakiri ahvatleb
Luukpära ja universaal sügisel

Tipo on Fiati mudelivalikus juba esinenud -- sellenimelist üpris kandilist luukpära valmistati aastatel 1988-1995 ning 1989. aastal võitis ta isegi Euroopa Aasta auto tiitli. Kõigi muude uute ja heade omaduste hulgas märgiti ära auto tähelepanuväärset ruumikust.

Kas uus kompaktklassi Fiat käib nimekaimu jälgedes?

Auto välimus on igatahes pilkupüüdev. Kui Fiat mõne aja eest üritas Volkswagen Golfi kopeerida, siis Tipo näeb eht-itaallaslikult hea välja. Võib-olla võiks proportsioonide üle veidi nuriseda, kuid esiveoliste sedaanide iludusvõistlusel on ta kõva konkurent. Mingeid sportjalatsi-stiilis liialdusi autokerelt ei leia, seetõttu ei lähe see ka niipea moest välja.

Fiat TipoKuid eks ole kompaktklassis sõitjateruumi praktilisus auto väljanägemisest tähtsam. Ja siin märkame rõõmuga, et ruumi on nii esimeses kui teises reas. Eriti just teises, kus täiskasvanud inimesedki ei pea istudes oma põlvi esiistme seljatukke suruma. 264-sentimeetrine telgede vahe on hästi ära kasutatud. Pearuumi on tagareas küll vähe, kuid piisavalt. (Praktiline vihje: teatavasti oli meestel vanasti kombeks ruumi sisenedes peakate peast võtta).

Kogu kabiinikujundust iseloomustavad pehmed, voolavad jooned ning miski ei häiri silma. Sõrme võib-olla küll -- mõned plastpaneelid võiks ehk olla nooblima viimistlusega. Kuid sellest räägime uuesti allpool, kui hinnakirja uurima hakkame. Koostekvaliteet oli proovisõiduautol igatahes hea -- ei mingeid naginaid-kolinaid.

Fiat TipoJuhtimisseadmetega harjumine käis iseenesestmõistetavalt, välja arvatud üks koht. Fiati esindaja etteütlemiseta poleks ma vist niipea avastanud rooli kodarate tagaküljel (või, noh, auto sõidusuunas esiküljel) asuvaid audiosüsteemi juhtnuppe. Suurepärane asukoht, muide, ja nende kasutamisega harjub imekähku.

Pakiruum on pereautole sobilikult suur -- 520 liitrit, ja tagaistmete seljatoed käivad alla. Sedaankere paneb veetavate objektide suurusele muidugi omad piirid. Kui see teile ei meeldi, oodake pisut -- õige pea jõuavad müügile ka luukpära ja universaal. Pakiruumi juures häiris mind see, et puudub käepide või aas, millest luuki sulgeda. Vihmase ilmaga ... päh! Plusspoolelt olgu see-eest märgitud korgita tankimisava.

Tipole pakub Fiat nelja jõuallikat. Ottomootoritest on valikus vabalthingavad 1,4-liitrine (95 hj) ja 1,6-liitrine (110 hj), diislitest aga 1,3-liitrine (95 hj) ning 1,6-liitrine (120 hj). Väiksem diisel saab viiekäigulise, suurem (ja väiksem bensiinimootor) aga kuuekäigulise käsikäigukasti. Suuremat, 1,6-liitrist ottomootorit pakutakse ainult 6-käigulise automaatkäigukastiga, mida omakorda ei saa ühegi teise jõuallikaga.

Fiat TipoSõiduks pakutud autot vedas 1,6-liitrine ottomootor. Olgu kohe öeldud, et kuigi 110 hobujõudu tundub tänasel turboajastul lahjavõitu, liigutavad need hobused 1280-kilose tühimassiga Tipot kellelegi jalgu jäämata ning subjektiivselt tundub pöördelembeline mootor "sajani" minevat kiireminigi kui tehase antud 11,2 sekundiga. Samuti käib tempomaadil varemvalitud kiiruse taastamine meeldivalt kähku. Automaatkäigukast on klassikaline hüdrotrafo ja planetaarülekannetega, mitte "robot", ning töötab sujuvalt.

Rool on kerge, isegi liiga kerge. Nupuvajutusega valitavas "City"-režiimis lausa sündmatult kerge. Samuti ei nõua piduripedaali vajutamine mingit märkimisväärset jõudu, mis pisut halvendab pidurite doseeritavust. Linnasõidus tuleb kergus muidugi kasuks.

Vedrustus loeb kõik väiksemad konarused piinliku täpsusega üle, suuremate ebatasasustega tuleb paremini toime. Mootori ja rehvide häält on alati kuulda, mingi talumatu lärmiga muidugi tegemist ei ole. Tuulemüra mattub eelnimetatutesse. Positiivse üllatusena märkasin, et kruusateel Tipo eriti ei kolise -- erinevalt mõnest teisest autotootjast on Fiat ilmselt kõhualuse müraisolatsiooni eest kuigivõrd hoolt kandnud.

Jõudsimegi hindade juurde. Hinnakirja vastav veerg algab arvuga 10 990, mis kompaktauto puhul tekitab teatud imestuse. Loomulikult selgub lähemal vaatlusel, et selle raha eest saab 95-hobujõulise ottomootori, tagaaknaid tuleb vändast keerata ja (mis tänapäeval kaunis haruldane) küljepeegleid käsitsi sättida jne. Puuduvad ka külgturvapadjad ja turvakardinad. Kuid kliimaseade on olemas (mis sest, et käsitsireguleeritav) ning ka USB-liidesega audiosüsteemi eest pole tarvis juurde maksta. Niisiis on üheteistkümne tuhande eest saadaval täiesti mõistlik auto. Ega teki nüüd suurt soovi viriseda plastmaterjalide üle.

Kui "vändaga aknad" ikkagi kuidagi teie au pihta käivad, siis on hinnakirjas teisigi Tipo versioone saada. Tippvarustus Lounge sisaldab suuremat jagu mugavusvidinaid ja maksab 110-hj ottomootoriga varustatult 16 140 eurot. Mõne kompaktauto hinnakiri sellelt kohalt alles algab.

Mida te Tipoga kaasa ei saa, on prestiiž, eks ka seepärast, et Eestis on Fiati maine madalam kui objektiivselt olema peaks. Kuid kui soovite praktilist liiklusvahendit, võtke itaallane vaatluse alla. Eriti siis, kui teil on kandidaatide nimekirjas Dacia Logan või Škoda Rapid.

Kokkuvõtteks. Odavautoga Tipo puhul tegemist pole, kuid soodsa ostuga küll. Ja sõidab ta igati mõistlikult. Garantii, muide, on viis aastat. Läbisõidupiiranguta.

Meeldis: hinna ja omaduste suhe, no-nonsense-lähenemine, audio-juhtnupud..

Ei meeldinud: liiga kerged pidurid ja rool, pakiruumi luugi käsitsemine.

.Olev Toom





Olev Toom

Vaata autofirmade sooduspakkumisi