Proovisõit

Kia Niro: maasturi ülikonda susatud hübriid

Plussideks ruumikas salong ja madalad kasutuskulud
Üks mootor ja kolm varustustaset
Eestis juba kooliaasta algusest

Ma ei mäleta pikemat pressikonverentsi kui Kia Niro esitlusel kuuldu. Loengu keskel kostab selja tagant juba sügavat norinat ja veidi hiljem on seda kuulda ka paremalt poolt. Meie kõigi õnnetuseks on saal suur ja üsna hämar ning ettakandjad saavad oma monolooge segamatult jätkata. Sest rääkida on NII palju. Sest see auto ON konkurentidest üksjagu erinev. Ja et SEE on esimene pääsuke uuel platvormil, mis mõeldud vaid hübriidide ja särtsu najal toimetavate sõidukite jaoks.

Mina saaksin lühemalt hakkama: Kia Niro on välimuselt maasturit meenutav viieukseline luukpära, mis asetub oma välismõõtude poolest mudelite Ceed ja Sportage vahele. Viimasega võrreldes on Niro üldpikkuselt 125 mm lühem, ent telgede vahe poolest on olukord jällegi vastupidine, kus suuremal vennal tuleb uustulnukale kolme sentimeetriga alla vanduda. Ehk siis teisisõnu – Niros püütakse ristata linnamaasturi kere praktiline külg ja hübriidajami madalad kasutuskulud ning läbivuse asemel on märksõnadeks ruumikus ja kasutusmugavus.

Ainult ühe mootori ja käigukastiga

Tehnilises plaanis astub Niro Toyota Priuse jälgedes – lisaks 1,6-liitrisele bensiinimootorile kuulub Niro “arsenali” ka elektrimootor koos tagaistme alla peidetud akuplokiga, millest ammutatav energia võimaldab bensiinimootorit raskematel hetkedel aidata ja sujuval sõidul usinasti maailma päästa. 1,6-liitrise bensiinimootori võimsuseks on 77 kW/105 hj ja 147 Nm ning koos elektrimootoriga lubatakse süsteemi koguvõimsuseks 104 kW/141 hj ja 265 Nm. Käigukastiks on meie turul vaid topeltsiduriga kuuekäiguline DCT ja kõik Nirod tulevad täna tehasest esiveoliste sõidukitena.

Kuigi nelikvedu valikus puudub, ei tohiks see Niro ostjaid oluliselt segada, sest lõviosa neist autodest võetakse teenistusse kui asulasisesed koolibussid. Antud rolli näib Niro hästi sobivat, sest keskmise kasvu järgi paika seatud esiistme taha pugedes jääb mulle tagapingil põlveruumi enam kui kämbla laiuselt. Pearuumi peaks jaguma ka kõige pikematele ning tänu akuploki kompaktsetele mõõtudele ei tulnud järeleandmisi teha ka pagasiruumi mahus – normaaloludes on selleks 427 liitrit). Niro tuuakse turule kolmes varustuses – milleks on LX (alates 22 490), EX (alates 25 990) ja TX (alates 28 490) – ning odavaima Niro baashind on soodsaima Priusega võrreldes 5500 eurot madalam.

Rooli taga

Sõiduomadused pole enamasti hübriidide tugevaim külg, kuid Kia lubab seda trendi Niroga muuta. Stampväljendit “fun to drive” kuuleb esitlusel vähemasti 5 korda (!) ja tänapäeval on sellest väljendist prii vaid ilmselt uute pesukausside esitlused – kui selliseid üritusi üldse korraldatakse. Auto kiirendusandmeid vaadates tundub kõnealune väljend küll kohatuna – tühjalt minimaalselt 1425 kg kaaluv Niro saavutab paigalt 100 km/h 11,5 sekundi jooksul – ent minu üllatuseks pole Kia inseneride lubatu täielikult katteta, sest vähemalt roolitunnetuse poole pealt suudab see auto meeldivalt üllatada.

Hoolimata elektrimootori olemasolust on roolivõimendus meeldivalt asine, pakkudes parajat vastusurvet ja üsna asjalikku tagasisidet. Roolivõimendusega astub samas taktis ka mugav vedrustus, mis osutub liialt pehmeks vaid korduvatel kiiretel suunamuutustel. Hispaania naelavagudeta teedel hoiab auto muretult suunda ega lase end ka külgtuulest tuntavalt mõjutada. Seejuures pole suurt vahet, kas Niro on varustatud 16-tolliste ratastega või siis kallimale varustustasemele iseloomulike 18-tolliste “tsööridega”. Küll aga mõjutab rataste suurus Niro keskmist kütusekulu, sest edevam Niro on tehniliste andmete kohaselt umbes 0,6-liitrit janusem.

16-tolliste ratastega lubatakse Niro keskmiseks kütusekuluks 3,8-liitrit 100 km kohta, 18-tolliste rataste korral olevat selleks näitajaks 4,4 l/100 km. Meie kogemuse kohaselt võib neile näitajatele rahulikult poolteist liitrit otsa panna, kuid me sõitsime mõlemal päeval ka üsna palju kiirteedel, mis on hübriidide mugavustsoonist kaugel väljas. Rahulikul linnasõidul tundub alla viie liitri jääv keskmine kütusekulu olevat üsna reaalne ning vabalthingava bensiinimootoriga varustatud hübriid pole ka kütuse kvaliteedi osas nii nõudlik, kui näiteks Euro 6 nõuetele vastavad pisikese töömahuga turbodiislid.

Minekuga Niro teid ei vaimusta – see on hakkamasaamise piirimail, mistõttu vajavad möödasõidud planeerimist – küll aga avaldab muljet jõuülekande sujuvus ja seegi, kui hästi on osatud elektrimootor ja bensiini põletav jõuallikas käsikäes tööle panna. Bensiinimootori käivitus on vaevukuuldav ning mootorimüra muutub segavaks alles siis, kui gaasipedaali päris põrandasse lükkate. Suuremaks müraallikaks on Niros vaid rehvimüra, kuid sedagi on vähem, kui ühe Aasia autotootja puhul eeldada oskaks. Niro on vaikne auto ning hübriidile iseloomulike sirinaid/surinaid kuuleb ainult väikestel kiirustel, kui raadio parasjagu ei mängi. Seegi on argument ja eriti neile, kes on tüdinenud hommikusest külma diiselmootori laginast.

Lihtne ja asjalik

Sõitjateruum on Niros asjalik, mille kujundus haakub teiste uuemate Kia mudelitega. See on ennem lihtsakoeline kui ülekujundatud ning kallima varustustaseme korral on ka uksepolstrid ja armatuurlaud käega katsudes pehmed. Sõitjateruum on saadaval vaid kahes toonis – kas must või hall :-) – ning odavaim varustustase sisaldab 7-tollise ekraaniga lustikummuti kõrval ka istmesoojendusega esiistmeid, kahetsoonilist kliimaseadet, püsikiirushoidjat, sõidureas paiknemist jälgivat abimeest ja tagumisi parkimisandureid. 

EX-varustuses lisanduvad ka automaatne hädapidurdus, soojendusega rool, navigatsiooniseade, parkimisandurid koos tahavaatekaameraga, 18-tollised rattad ja nahaga kombineeritud nägusad istmekatted. Kalleim varustus toob kaasa elektriliselt juhitavad esiistmed, 8-tollise ekraaniga navigatsiooniseadme, istmesoojenduste ja ventilatsiooniga varustatud esi- ja tagaistmed, pimenurga andurid ja palju muud. Näidikute ja puutetundliku ekraaniga lustikummuti ekraani graafika on ülevaatlik ja selge ning Niro jätab pea kõiges peale dünaamika sümpaatse mulje.

Kokkuvõttes: säästliku iseloomuga ruumikas linnasõiduk, mille hübriidajamiga ei kaasne tagasilööke praktilisuse osas. Teie kasutada on mugavad istmed, palju panipaiku ja kõrge lävepakuta pakiruum, mille mahu saab tagaistme seljatugesid maha käänates kasvatada 1425-liitrini. Dünaamika jätab maanteel küll soovida, kui linnas pakutakse mugavat sõitu ja usutavasti ka tagasihoidlikke joomakombeid. Omaette argumendiks on ka auto seitsmeaastane garantii.

Meeldis: hea roolitunnetus, ruumikas sõitjateruum ja mugav olemus.

Ei meeldinud: hind ja keskpärane dünaamika.

Rivaalid: Hyundai Ioniq, Toyota Prius, Toyata RAV7 hübriid.

 

Kia Niro

Mootor: 1,6-liitrine bensiinimootor (R4) ja elektrimootor

Baashind: 22 490 eurot

Võimsus: bensiinimootoril 77 kW/105 hj (5700 p/min), elektrimootoril 32 kW/44 hj (1798-2500 p/min)

Pöördemoment: bensiinimootoril 147 Nm (4000 p/min), elektrimootoril 170 Nm (0-1798 p/min)

Kombineeritud võimsus ja pöördemoment: 104 kW/141 hj (5700 p/min) ja 265 Nm (1000-2400 p/min)

Käigukast: kuuekäiguline kahe siduriga DCT

0-100 km/h, s: 11,5

Tippkiirus, km/h: 162

Keskmine kütusekulu, l/100 km: 3,8 (16-tolliste ratastega)

Heitmekogus, g/km: 88 (16-tolliste ratastega)

Pikkus, laius, kõrgus, mm: 4355, 1805, 1535

Telgede vahe, mm: 2700

Tühimass, kg (DIN): 1425

Rehvimõõt: 205/60 R16

 








Kaido Soorsk, fotod: tootja

Vaata autofirmade sooduspakkumisi

Seotud artiklid

Autode test

Kia Ceed

What Car? Says Hinnatud 4-ga 5-st

Ehkki kolmas Ceed ei paku nii head juhitavust kui uus Focus, selle interjöör pole koostatud nii peenelt kui kallimates Golfides ja ka praktilisuse osas tuleb tal Škoda Octaviale alla vanduda, pakub see väga head kompromissi kõigi nende omaduste vahel ja on relvastatud harvaesinevalt pika garantiiga.