Uudised

Kuus kümnendit keskmootoritega autosid

Juhikoha ja tagarataste vahele paigutatud jõuallikaga tänavalegaalset sportautot näidati meile esmakordselt 1961. aastal.
Toome teieni 52 autot, mis on kõik olulised verstapostid keskmootoriga sõidukite arenguloos.
Hetkel on seesuguste uute autode hulgas soodsaimaks pakkumiseks Porsche Boxster, mille baashinnaks on manuaalkäigukasti korral 56 640 eurot.

Kuigi keskmootoriga autod on meiega juba alates kuuekümnendate aastate algusest, on siiani tegu üsna eksootilise materjaliga, mis otsekui sooritusvõime ja otsiva insenerimõtte sünonüüm. Sestap toome teieni mõned värvikamad näited keskmootoriga autode arengust ja pöörame tähelepanu ka neile sõidukitele, mis on kuulsamate taustal tänaseks ehk unustuse hõlma vajunud.

Bonnet Djet (1961)

Ehkki tihtipeale peetakse esimeseks keskmootoriga sportautoks Lamborghini Miurat, oli selleks tegelikult Bonnet Djet, mis põhines Renault tehnikal ja mille koostamise eest vastutas Matra, kes võttis kogu projekti üle siis, kui Bonnet arvete maksmisega jänni jäi.

De Tomaso Vallelunga (1964)

Keskmootoriga De Tomaso Vallelunga kõlab uhkelt, ent seda „superautot“ käitas vaid 1,5-liitrise töömahuga jõuallikas, mis pärines Ford Cortinalt ja andis Vallelungale tippkiiruseks 180 km/h. Oodatud menu ei toonud enesega kaasa ka auto õnnestunud välimus ja kokku läks kaubaks vaid 58. masinat (aastatel 1965-1967).

Ford GT40 (1965)

Kui Ford 1963. aastal Enzo Ferrarilt ettevõtte ostusoovile vastuseks „Ei“ sai, nõudis solvunud Henry Ford II oma alluvatelt autot, mis Ferrarile Le Mansis koha kätte näitaks. Üüratu hulga vahendite põletamise järel suutis GT40 seda esmakordselt teha 1966. aastal, võttes võidud ka kolmel järgneval aastal. Käesoleva aasta lõpus on kinodesse jõudmas kõnealust vastasseisu kajastav film, milles mängivad peaosi Christian Bale ja Matt Damon.

Lamborghini Miura (1966)

Lamborghini arvas 1966. aasta Genfi autonäitusel prototüüpi esitledes, et hea õnne korral õnnestub neid „hakkama panna“ ehk paarkümmend eksemplari. Seitse aastat hiljem oli valmis ehitatud tervelt 763 Miurat, milles kõigis ulgusid juhi selja taga neljaliitrise töömahuga V12-mootorid.

Unipower GT (1966)

Unipower GT oli esimene Briti päritolu keskmootoriga sportauto, mis oli kvaliteetselt kokku pandud ja põhines MINI komponentidel, mistõttu pakuti seda autot võistlejatest märksa taskusõbralikuma hinnaga. Ent kogu projekt oli ettevõtte ellujäämiseks siiski liialt kulukas ja kahe aasta vältel koostati ainult 75 autot.

Porsche 914 (1969)

See margi fännide poolt esiti põlatud sportauto sai enesele esmalt nelja silindriga 1,7-liitrise jõuallika, mis muutus hiljem 1,8 ja seejärel 2,0-liitriseks ning üksikutel isenditel oli ette näidata ka kuue silindriga kaheliitrine lamamootor (Type 901/3). Hoolimata kõrgest hinnast läks kaubaks enam kui 100 000 autot.

De Tomaso Pantera (1971)

5,8-liitrise Fordi V8-ga varustatud De Tomaso Pantera oli pealtnäha lollikindel valik, sest hunnitu välimusega Itaalia superautot jõustas töökindel ookeanitagune tehnika ning see auto oli kuulsa Ford GT40-ga üsna sarnane. Reaalses elus kummitasid „Pantreid“ aga pidevad kvaliteediprobleemid, mistõttu valmis neid 21. aasta vältel vaid 7000 autot.

Maserati Bora (1971)

Bora pärineb ajastust, mil Maserati kuulus Citroëni (!) omandusse ja 1971. aastal ilmavalgust näinud Bora oli uue omaniku esmane keskmootori alane katsetus. Ja kuigi auto sai enesele legendaarse Giorgetto Giugiaro loodud „ülikonna“, ei saatnud seda mudelit eriline edu ja 1978. aastaks leidis omaniku ainult 571 autot.

Fiat X1/9 (1972)

Esimene laiemale ostjaskonnale suunatud keskmootoriga auto, mille kujustas Bertone ja mis põhines Fiat 128 „tükkidel“. Viimane tähendas 1,3-liitrist jõuallikat, mis võimaldas sõidukil saavutada tippkiiruseks 160 km/h. Kuus aastat hiljem hakati neid autosid pakkuma ka 1,5-liitrise jõuallikaga.

Ferrari Boxer (1973)

Otse loomulikult ei andnud Ferrarile Lamborghini Miura menu kohe kuidagi asu ja „tantsiskleva täku“ vastulöögiks kujunes Boxer, mida jõustas 4,4-liitrise töömahu ja kaheteistkümne silindriga lamamootor. Väidetavalt oli auto tippkiiruseks 274 km/h ja kolm aastat hiljem varustati need 4,9-liitriste mootoritega.

Lancia Stratos (1973)

Pärast seda, kui Lancia võistlusosakonna pealik oli näinud 1970. aasta Torino autonäitusel Bertone kujundatud ideeautot Stratos Zero, ei andnud ta ettevõttes kellelegi asu enne, kui valmisid ka autoralli MM-võistlustele passivad versioonid, mida jõustas 2,4-liitrine Ferrari päritolu V6. Stratosest sai esimene esmalt ralliautoks projekteeritud sõiduk, mis kirjutas end kuldsete tähtedega autospordi ajalukku.

Lamborghini Countach (1974)

Sellest V12-jõuallikaga varustatud elajast sai superautode vapiloom, sest tänase päevani pole just palju liigikaaslasi, mis suudaks Countachile dramaatilise välimuse osas väljakutse esitada. 16. aastat kestnud tootmise käigus valmistati neid autosid eri modifikatsioonidena 1997. eksemplari.

Lancia Montecarlo (1975)

1975. aastal ilmarahva ette toodud keskmootoriga Lancia Montecarlo oli väga hea juhitavusega auto, millega oli lõbus sõita. Juhi selja taga laulsid kas 1,8 või 2,0-liitrised jõuallikad ja lisaks kinnise katusega kupeele pakuti veel avaautot, millel mudelinimeks Spyder.

Lotus Esprit (1976)

Esprit oli Europa järel teine keskmootoriga sportauto Lotuselt, mis sai kuulsaks Roger Moore kehastatud James Bondi sõiduvahendina, mis tundis end ühtviisi hästi nii maal kui ka vees ujudes. Auto algne kujundus pärineb Giugiaro „sulest“, 1987. aastal andis aga Peter Stevens liikurile endisest märksa pehmemad vormid.

BMW M1 (1979)

M1 oli BMW M. osakonna esimene pääsuke, olles ühtlasi ka esimene keskmootoriga BMW ning esimene superauto, mida andis kasutada igapäeva autona. Viimast võimaldas võimas ja töökindel 3,5-liitrine R6, mis arendas 277 hj. Kahe aasta vältel ehitati 456 autot.

Matra Murena (1980)

Murena oli varasema Bagheera edasiarendus, mis põhines Renault „tükkidel“ ja mis sai kuulsaks mitte sooritusvõime, vaid ebahariliku istmete asetuse poolest. Kolm kerekat meest sellesse autosse ei mahu, sest kolmas – ja teistest kitsam – iste asub keskel, kahe tavapärase istme vahel.

Renault 5 Turbo (1980)

Seegi sõiduk nägi ilmavalgust võistlusversiooni registreerimiseks autoralli MM-võistlustel ning kolm aastat hiljem toodi välja ka täiendatud versioon, mida võiks nimetada ka teise põlvkonna esindajaks. Esimest versiooni jõustas 1,4-liitrine R4, mis arendas turbokompressori toel 158 hj ja selliseid autosid valmistati kokku 1820 eksemplari.

De Lorean DMC-12 (1981)

Roostevabast terasest valmistatud kerepaneelide ja nn kajakatiib-ustega De Lorean DMC-12 nägi välja enam kui paljulubav, ent kuna Renault 2,8-liitrine V6 ei suutnud tagada auto välimusele vastavat dünaamikat ning ettevõtmise juht kisti kogu projekti halvavasse skandaali, oli vähem kui aastaga kõik läbi. Kokku jõuti koostada vaid 8353 autot.

Pontiac Fiero (1983)

Ookeanitagused autotootjad hoiavad reeglina eemale eksootilistest platvormidest, nii et keskmootoriga Pontiac Fiero oli General Motorsi poolt ootamatu ja jõuline avaldus. Ja ehkki lõpuks valmistati 370 000 Fierot, said need pidevalt nahutada nii nigela dünaamika kui ka soovida jätva ehituskvaliteedi ja turvalisuse pärast.

Toyota MR2 (1984)

Toyota sai esimesena hakkama sellega, mida konkurendid seni vaid lubanud olid, pakkudes soovijatele taskusõbralikku keskmootoriga sportautot, mida kannatas tänu eeskujulikule töökindlusele kasutada ka igapäevaautona. Hiljem veeresid koosteliinilt maha veel kaks järgnevat põlvkonda, ent teistest parim näib siiski olevat just esmasündinu.

Ford RS200 (1985)

Seegi auto sündis anult seepärast, et reeglid nõudsid võistlusautode registreerimiseks ka tavaversioonide valmistamist. RS200 1,8-liitrine jõuallikas arendas üle laetuna 250 hj, võistlusversiooni võimsuseks oli aga kõige karmimas seades kaugelt üle 600 hj. Kuid enne, kui viimasel kõik laste haigused välja ravitud said, eemaldati pöörased B-rühma autod autoralli MM-võistlustelt.

Nissan Mid-4 (1985)

Nissan sai esimese, nelikvedu ja keskmootorit omava ideeautoga maha 1985. aastal. Kaks aastat hiljem valmis teinegi versioon ja mõlemat autot jõustas kahe turboga varustatud kolmeliitrine V6. Kolmas versioon omas juba 4,5-liitrist „vee-kaheksat“, ent siis algas majanduslangus ja sinnapaika see kõik jäigi.

Ferrari F40 (1987)

Ettevõtte neljakümnendaks juubeliks valminud F40 oli esimene Ferrari, mille tippkiirus küündis üle maagilise 200 mph künnise (322 km/h), olles ühtlasi viimane mudel, mida jõuti esitleda enne Enzo Ferrari surma. Seda, ilmselt kõigi aegade parimat Ferrarit, jõustas kahe turboga 2,9-liitrine V8, mis arendas 478 hj.

Vector W8 (1989)

Gerry Wiegerti ja tema asutatud ettevõtte Vector Aeromotive käekäik oleks väärt filmimaterjal. 1978. aastal alguse saanud värkstuba suutis aastatel 1989-1993 valmistada 22. autot, enne kui see asutaja käest ära libises. Ent kuulu järgi võivat Wiegert ettevõtmise soovi korral ka tagasi osta ning mees olevat praegu ametis uue versiooni kallal, mis arendab enam kui 1800 hj.

Honda NSX (1990)

Honda oli üks vähestest autotootjatest, kes pani keskmootoriga sportautoga täkkesse juba esimesel katsel ja need ostjad, kes ei lasknud end segada „odava“ kaubamärgi imidžist, said omale väga hea juhitavuse ja sooritusvõimega sportauto, mis oli töökindel ja piisavalt praktiline igapäevaseks kasutamiseks.

Bugatti EB110 (1991)

Selle nelikveolise monstrumi südameks oli kuuekümne klapiga 3,5-liitrine V12, millest meelitati nelja turbokompressori toel välja 560 hj. Ent paraku „hiilgas“ EB110 ka pöörase hinnasedeliga ja lisaks langes sellegi mudeli elukaar kokku majandussurutisega, mistõttu valmis vaid 139 autot.

Jaguar XJ220 (1992)

XJ220 on ilmselt üks kõigi aegade ilusamaid superautosid, mille müügiarvud jäid tänu majanduslangusele oodatust tagasihoidlikumataks (274 autot). Ja ehkki ideeautol oli ette näidata nii V12-mootor kui ka nelikvedu, sai seeriamudel sellest poole vaesem, ehk tegu oli tagaveolise sportautoga, mida jõustas kahe turboga varustatud V6. Viimane arendas 550 hj, millest piisas, et auto tippkiiruseks võiks märkida 338 km/h.

McLaren F1 (1992)

1992. aastal sündinud McLaren oli eesmärgipärane superauto, mille selgrooks oli esimese seeriaautona süsiniklaminaadist kandmik ja mis loodi lähtudes põhimõttest „Teeme nii, nagu peab ja loeme kulud hiljem kokku“. Autot jõustas BMW toodetud vabalt hingav V12, mille toodetud 627 hj andsid autole tippkiiruseks 386 km/h! Kokku valmistati 106 autot, millest vaid 64 olid kolmekohalised tänavaversioonid.

Ariel Atom (1996)

Saage tuttavaks kompromissitu võitlejaga, mis seab esikohale sooritusvõime ja ohverdab sõidunaudingu nimel kõik muu. Esimest versiooni käitas vabalt hingav Honda kaheliitrine, hiljem järgnesid veel üle laetud mootoritega isendid, V8-jõuallikat omavad ning maastikule suunatud versioonid.

Lotus Elise (1996)

Lotuse teiseks nimeks on suurepärane juhitavus ja üheski mudelis ei avaldu see kujukamalt kui miniatuurses Elises. See on kerge ja lõbus auto, mis oli (pruugituna) ka kättesaadava hinnaga ja passis ühtviisi hästi nii lõbusõitudeks kui ka ringrajal hullamiseks.

Porsche Boxster (1996)

Porsche vaarus üheksakümnendatel aastatel pankroti piirimail, millest suudeti välja rabeleda alles siis, kui turule toodi senistest mudelitest märgatavalt soodsam Boxster. Neid jõustasid kuuesilindrilised lamamootorid ja ostjate hulgas kogusid uustulnukad kiiresti populaarsust, sest hoolimata taskusõbralikumast hinnast oli tegu Porschele kohases kvaliteedis teostatud autodega.

Renault Sport Spider (1996)

Renault vajas üheksakümnendatel midagi enda kuvandi värskendamiseks ja sõidurõõmule panustav ekstravagantne avaauto sobis selleks otsekui nina pähe. 18 kuud kestnud tootmistsükli jooksul jõuti kokku panna 1800 autot.

Pagani Zonda (1999)

Väidetavalt pani Horacio Pagani enda jõukusele aluse süsinikkiust detailide valmistamisega. Üheksakümnendatel oli mehel vahendeid juba nii palju, et asuda realiseerima unistust kompromissitust superautost, millest said kiiruse, kvaliteedi ja detailidele pühendumise kehastus. Kõiki Zondasid jõustas Mercedes-AMG V12, mille võimsused jäid vahemikku 450-800 hj.

Noble M12 (2000)

Selle auto juhitavust on kiitnud kõik, kellel on olnud õnne mõne seesuguse rooli taha istuda, ent meie õnnetuseks toodeti antud mudelit vaid parempoolse rooliga. Kahe turboga varustatud Fordi jõuallikas andis sohvri käsutusse enam kui 310 hj, nii et M12 polnud mõeldud nõrga südamega kodanikele. Täna valmivad Noble sportautod USA ettevõtte Rossion eeskoste all, mis tähendab, et valikus on ka vasakpoolse rooliga versioonid.

Saleen S7 (2000)

Ray Mallocki poolt Inglismaal välja töötatud Saleen S7 oli Vectori järel teine Ameerika päritolu superauto, mida jõustas esmalt 558 hj arendav V8. Aastast 2005 varustati need mootorid kahe turboga, mis nihutas maksimaalse võimsuse 760 hobujõuni ning mudel püsis tootmises 2009. aastani.

Opel Speedster (2000)

Paljude meelest on tegu kõigi aegade põnevaima Opeliga, mille mudelinimeks oli Inglismaal Vauxhall VX220 (pildil). Olemuselt ei ole tegu millegi muu, kui Lotus Elisel põhineva rõõmurõkatusega ja kui 2004. aastal ilmusid „relvastusse“ ka turbokompressoritega jõuallikad, kahanes 100 km/h saavutamiseks kuluv aeg 5,6 sekundilt 4,7 sekundini.

Renault Clio V6 (2001)

Selle tagaveolise taskuraketi arenduse eest vastutas Tom Walkinshaw Racing (TWR), kes pani kokku ka varasemad versioonid, mille kolmeliitrine V6 arendas 230 hj. Hilisemad koostas käsitööna Renault Sport ise, kuid arendustöö oli siiski TWR-i tehtu ja selliste autode võimsuseks märgiti juba 255 hj, mis tegi neist oma aja võimsaimad luukpärad.

Ferrari Enzo (2002)

Enne selle superauto sündi arvas pea igaüks, et uustulnuka mudelinimeks saab F60, ent üllatuslikult ristiti „eff-viiekümne“ mantlipärija hoopis Enzoks. Ettevõtte asutaja järgi nimetatud superautost sai korrapealt ihaldatud kogumisobjekt, mille mootoriruumis ulgus kuueliitrine 660 hj arendav V12.

Koenigsegg CC8S (2002)

Rootsi väiketootja esiklapse mudelinimeks oli esiti Sethera Falcon ning see sündis soovist kiireima seeriaauto tiitel enesele kahmata. Viimaseks tuli seljatada McLaren F1 poolt välja sõidetud 386 km/h ning Koenigseggi kinnitusel saadi sellega ka hakkama, ehkki sooritust pole sõltumatute katsetega kunagi kinnitatud.

Lamborghini Gallardo (2004)

Gallardo oli esimene V10-mootoriga Lamborghini, mis alustas uut ja senisest märksa edukamat perioodi antud autovalmistaja jaoks. Uute omanike (Volkswagen AG) eeskoste all valminud sportautost sai kõigi aegade müüduim mudel, mida oli tootmise lõppedes kaubaks läinud enam kui 14 000 autot. Algsed versioonid arendasid 500 hj, lisaks kinnisele kerele pakuti avaautotki ning erinevate modifikatsioonide lõikes olid lisaks nelikveolistele valikus ka üksikud tagaveolised versioonid.

Porsche Carrera GT (2004)

Algselt pidi seegi mudel saama omale kuuesilindrilise lamamootori, et ootamatult istutati sellesse hoopis algselt Footwork F1-võistkonna tarbeks 1992. aastal välja töötatud jõuallikas, milleks oli 5,7-liitrine V10. Ja ehkki algselt plaaniti valmistada 1500 autot, kujunes lõplikuks tootmisarvuks "vaid" 1270 ühikut.

Bugatti Veyron (2005)

See kahekohaline monstrum oli ülikallis jõudemonstratsioon, millega Volkswageni Grupp esitles enese tehnoloogiaalast võimekust. 1001 hj arendav Veyron kahmas kiireima seeraiauto tiitli kohe endale, saades tippkiiruseks 406 km/h, ent hiljem pidi Bugatti teiste tiitli nõudlejate tõttu valmistama sellest veel võimsama versiooni - Veyron Super Sport - mille tippkiiruseks mõõdeti 431 km/h.

SSC Ultimate Aero (2006)

Sellegi auto hoida oli korraks kiireima seeriaauto tiitel, sest SSC Ultimate Aero tippkiiruseks mõõdeti 413 km/h. Kahe turboga varustatud V8 võimsuseks oli 1200 hj ja mudeli tootmisega jõuti ühele poole 2013. aastal. Autole on lubatud Tuatara nimelist järeltulijat, ent seni pole see veel valmis.

Pagani Huayra (2012)

Zonda sugusele verstapostile kohase järeltulija loomine pole lihtne ülesanne, ent Pagani sai sellega siiski hakkama, esitledes 2012. aastal Huayrat, mis nägi suurepärane välja ükskõik millise nurga alt, olles eelkäijast kiirem ja oluliselt lihtsam hallata. Auto liigutamise eest vastutasid Mercedes-AMG kahe turboga jõuallikad, mis võimaldasid Zonda mantlipärijal saavutada tippkiiruseks 383 km/h.

Alfa Romeo 4C (2013)

4C oli täpipealt säärane auto, mida me Alfalt vaimusilmas alati ootame. See oli kerge ja kompaktne, omas süsinikkiust kandmikku ning selle nelja silindriga jõuallika töömahuks on vaid 1,75-liitrit, millest võeti turbokompressori toel 240 hj. Laiemale levikule seadis piirid aga auto hirmkõrge hind ning lisaks häiris fänne veel manuaalkäigukasti puudumine.

Ferrari LaFerrari (2013)

Mudelite F40, F50 ja Enzo mantlipärija oli piire nihutav superauto, mis arendas 963 hj ja mida said endale lubada vaid üksikud õnnelikud. Esiteks ehitati neid piiratud koguses – 500 kinnist ja 210 avaversiooni – teiseks olid need hirmkallid (1,3 miljonit eurot) ja kolmandaks vaatas Ferrari kõik ostusoovid läbi, tulles vastu vaid vastuvõetava taustaga soovijatele.

Lamborghini Veneno (2013)

Selle auto näol on tegu ühe kõigi aegade ekstreemseimat välimust omava Lamborghiniga. Aventadoril põhinevad erimudelid ehitati ettevõtte viiekümnendaks juubeliks, need arendavad 750 hj ja neid ehitati ka avaautona. Tootmisarvuks oli 14. ühikut ja hinnad algasid kolme miljoni euro juurest.

McLaren P1 (2013)

McLaren pole ehitanud veel teist sellist autot, mis oleks omas ajas ülejäänutest nii palju eespool, kui oli seda omaaegne F1, ent töö selle nimel käib ja seni on eesmärgile kõige lähemale saanud hübriidajamiga P1. Neid ehitati vaid 375 autot, nende maksimaalseks võimsuseks oli 916 hj ja kiiruse 300 km/h saavutas see pöörasus paigalt võttes napi 16,5 sekundiga.

Porsche 918 Spyder (2013)

Porsche 918 Spyder on Ferrari LaFerrari ja McLaren P1 kaasaegne, mis veidi vähem haruldane kui brittide ja itaallaste valmistatud võistlejad, sest neid hübriidajamiga Porschesid valmistati kokku 918 ühikut. Kahe elektrimootori ja 4,6-liitrise V8 jõuallikaga varustatud superauto võimsuseks lubati 887 hj ja kiiruse 300 km/h saavutas see nelikveoline paigalt võttes 19,9 sekundiga.

Bugatti Chiron (2016)

Chiron on pööraselt võimsa Veyroni veel võimsam järeltulija, mille nelja turboga varustatud kaheksaliitrise W16-jõuallika võimsuseks lubati koguni 1500 hj. Auto tippkiiruseks on rehvide tervist silmas pidades elektrooniliselt piiratud 420 km/h ja hoolimata rajust hinnast – minimaalselt 2,4 miljonit eurot – tellis 200 ostjat auto enesele juba enne, kui neist esimest metallis ja plastis füüsiliselt näha sai.

Ford GT (2017)

Raske uskuda, et selle auto valmistajaks on seesama ettevõte, mis toodab ka Ford Fiestat või Ford Focust. Tegu on teise põlvkonna Ford GT-ga, mis esimesena V8-mootorist ilma jäi ja mis on sarnaselt eelkäijaga Le Mansis tegusid teinud kuulsa GT40-ne vaimne järeltulija. Tänaseks läbi müüdud Ford GT on ihaldusväärsemgi, kui mõni Maranellost pärinev „tükk“ ja selle 3,5-liitrine V6 arendab turbokompressorite toel 655 hj.

Aston Martin Vanquish Vision (2019)

Asjaolu, et Aston Martin pole kunagi varem ehitanud ühtki juhist tagapool paikneva keskmootoriga autot, sundis paljusid Genfi autonäitusel esitletud ideeautot üsna umbusklikult põrnitsema. Ettevõtte kinnitusel on neil aga tõsi taga ja sarnase ülesehitusega Ferraridelt, Lamborghinidelt ja McLarenitega kliente üle lüüa ihkav Aston Martin peaks valmis saama juba kolme aasta pärast.

Vaata autofirmade sooduspakkumisi