Uudised

25 ägedat klapptuledega autot

Kuuekümnendate aastate lõpust levima hakanud klapptuledest sai aja edenedes hallist massist erinevate autode visiitkaart, kuniks turvanõuded sellele lahendusele käe ette panid.
Eriti meelepärased olid klapptuled Itaalia disainistuudiotele ja lisaks läksid nn kiilukujuliste kerede ajastul moevooluga meelsasti kaasa ka Jaapani päritolu autovalmistajad.
Ülejäänutest markantseim on ehk V16-mootoriga Cizeta V16T, mille juures ei jätnud midagi juhuse hooleks ja selle superauto ninaosal leidis enesele koha koguni kaks paari „ägeduse tunnuseid.“

1935. aasta New Yorgi autonäitusel esitletud klapptuledega Cord 810 sai omaette sensatsiooniks, ent ometi läks veel kolmkümmend aastat, kuniks sarnane lahendus laiemat kasutust leidis. Aga kuuekümnendate lõpus massidesse juhatatud klapptuledel ei olnud siiski pikka pidu, sest varsti pärast sajandivahetust keelati need mõlemal pool Atlandi ookeani seoses jalakäijate turvalisusega.

Tööasendis klapptuled ei aidanud kaasa ka nende kandjate aerodünaamilistele omadustele ja sestap oli 2005. aastaks tootmisse jäänud vaid kaks klapptuledega seeriaautot ja needki olid kallimat sorti sportautod, ehk Chevrolet Corvette (C5) ja Lotus Esprit V8. Toome teieni järgnevalt 25. ägedaimat klapptuledega autot ja et valik oleks mitmekülgsem, pääses läbi sõela iga kaubamärgi kohta ainult üks mudel.

Buick Y Job (1938)

Seda Buicki peetakse üheks esimeseks puhtatõuliseks ideeautoks ja kuigi Volvo toetatud Venus Bilo edastas ookeanitagust kaunitari viie aastaga, polnud Rootsi päritolu ideeautol ette näidata välja vupsavaid esilaternaid. Viimased olid aga vaid üheks paljudest edumeelsetest võtetest, mille autoriks oli geniaalne Harley Earl.

Lotus Elan (1962)

Esimeseks klapptuledega seeriaautoks sai Briti päritolu Lotus Elan, mida esitleti enam kui veerand sajandit hiljem pärast kõmu tekitanud Cordi. Kuid Elanist ei saanud omaette verstapost ainult seetõttu, hoopis olulisem roll oli auto kergel kaalul, heal võimsuse ja kaalu suhtel, sõltumatul vedrustusel ning kõigi rataste ketaspiduritel.

Maserati Ghibli (1966)

Noore Giorgetto Giugiaro poolt kujustatud Ghibli oli esimene klapptuledega Maserati, millele järgnesid peagi sama lahendust kasutavad Bora, Merak, Khamsin ja Indy. Ghiblit valmistati kupee ja avaautona ning need varustati kas 4,7- või 4,9-liitriste V8 mootoritega.

Oldsmobile Tornado (1966)

Ajal, mil enamik sõiduautodest kasutas tagavedu, otsustas Oldsmobile teha oma seitsmeliitrise V8 kandja vahelduse mõttes „ninaveduse.“ Tänu asjaolule, et esirattad pidid suuna muutmise kõrvalt hakkama saama ka 390 hj ja 644 Nm teele kandmisega, sai auto juhitavus kohutav, ent see-eest olid Tornadol ette näidata ka klapptuled…

Ferrari 365 GTB/4 (1968)

Ferrari on autotootja, kes ei rutta uute moevooludega ummisjalu kaasa, ent kuna pildil oleva Daytona (365 GTB/4) esiosa sai tänu klapptuledele iseäranis nägus, varustati seesuguse lahendusega varsti pea kõigi Ferraride sihverplaadid. Nii kestis see 1996. aastani, mil esitleti üle pika aja taas harjumuspärast lahendust kasutavat mudelit Ferrari 550M.

Opel GT (1968)

GT esilaternad polnud mitte üles vupsavad, vaid pigem paika pöörduvad ja tööasendisse juhatati neid käsitsi vastava hoova vahendusel. Seda kärbeskaallast pakuti kas 1,1 (!) või 1,9-liitriste mootoritega ja neid läks lõpuks kaubaks üle 100 000 auto, mille hulka kuulusid ka Põhja-Ameerika turul Buicki kaubamärgi alt pakutud masinad.

Saab Sonett III (1970)

Saab Sonette on kokku kolm põlvkonda, ent need polnud ülearu edukad müügihitid, sest esimese põlvkonna raames valmis vaid … kuus autot. 1966. aastal esitletud uus „ülikond“ pidi olema edukam, aga ei olnud ja ostjate südamed võitis alles kolmas katsetus, mida müüdi üle 8000 auto. Viimane on ka ainus klapptuledega Saab.

De Tomaso Pantera (1971)

Tom Tjaarda kujundatud hunnitust Panterast sai De Tomaso edukaim mudel, mida toodeti aastatel 1971-1992 enam kui 7000 ühikut. Teoreetiliselt on tegu lollikindla retseptiga, mis sedastab et „Võta üks Itaalia päritolu edev „ülikond,“ pista sellesse üks väärkohtlemist taluv suure töömahuga USA päritolu V8 ja tehtud ta ongi.“

Lancia Stratos (1972)

1971. aastal Torino autonäitusel esitletud Stratos loodi osalemaks autoralli MM-võistlustel ja tegu oli esimese Bertone kujundatud Lanciaga. Plastikpaneelid varjasid ruumilist toruraami ja Ferrari algupäraga 2,4-liitrist „vee-kuut“ ning tagaveolise Stratosega võideti tootjate arvestuses kokku kolm MM-tiitlit (aastatel 1974-1976).

Fiat X1/9 (1973)

Fiat uskus seitsmekümnendate alguses, et isegi kättesaadava hinnaga sportauto korral on ainuvõimalik lahendus keskmootori kasutamine ja saaduse vürtsikamaks muutmiseks lisasid nad mudelile X1/9 veel klapptuled. Valem näis toimivat, sest enam kui 17. aastat väldanud tootmise kestel leidis enesele omaniku üle 150 000 auto.

Lamborghini Countach (1974)

Ehkki isegi Miura esituled suutsid ettepoole püsti hüpata, sai klassikalised pesast välja vupsavad esilaternad endale esmalt Countach, millest sai pikaks ajaks miljonite kodude plakatikangelane. Klapptuled olid esiti ka selle järeltulijast Diablol, ent nende asemel läks hiljem käiku tavapärasem, ehk õhumüüri suhtes „libedam“ lahendus.

Triumph TR7 (1975)

Kiilukujulise kere ja kaheliitrise R4-mootoriga „tee-err-seitsme“ tulek oli omal ajal paras šokk, sest valikust puudus pehme katusega versioon ja mootoriploki otsast oli lisaks kaks silindrit maha nüsitud. Karvase rinnaga alfa-isaseid ei lohutanud ka klapp-tuled ega vahetult enne tootmise lõppu tootevalikusse lisandunud avaversioon.

Porsche 924 (1975)

924 ei olnud esimene klapptuledega Porsche, sest selleks oli hoopis 1969. aastal esitletud 914, mida müüdi pea 120 000 eksemplari. Tunduvalt pikemalt koosteliinil olnud 924 oli oma vanemast sugulasest vaid õige napilt edukam, sest neid läks kaubaks ainult 30 000 auto jagu enam.

AC 3000ME (1979)

1973. aasta Londoni autonäitusel esitletud sportautol oli saatanliku kõlaga nimi koos jänku südamega, sest Diabolona esitletud uustulnukat jõustas Austin Maxi nelja silindriga jõuallikas. Kuus aastat hiljem sai see „sportlane“ endale küll Fordi V6-mootori, ent selleks ajaks oli tegu aegunud mudeliga ja kokku valmis vaid 101 seesugust autot.

Aston Martin Bulldog (1980)

See auto on siin sohiga pooleks, sest klassikaliste klapptulede asemel oli Bulldogil üks hiigelsuur paneel, mis paljastas alumisse asendisse kukkudes viis laternat. Kahe turbo ja 5,3-liitrise V8 mootoriga varustatud autost pidi saama kiireim Aston Marin, ent lõpuks jäi see Lagonda disaineri (William Towns) kujundatud taies siiski vaid ainueksemplariks.

TVR Tasmin (1980)

Enne Tasminit oli TVR tuntud kui kättesaadavate sportautode valmistaja, mis jäid lisaks kiirusele meelde ka lihtsate vormidega, end kiilukujuline Tasmin juhatas ettevõtte teisele rajale ning värkstoast hakkasid väljuma üha kiiremad ja heas mõttes hullumeelsed autod. Mida iseloomustavaks näiteks on ka pikalt inetuks peetud Tasmin, eriti V8 korral.

Honda Prelude (1983)

Antud kaubamärgi esindajaks võinuks olla ka esimene NSX, aga see olnuks liialt lihtne valik ja seepärast otsustasime Prelude kasuks. Viimast valmis viis põlvkonda, millest vaid kaks olid varustatud klapptuledega. Esimesena sai endale seesugused teise põlvkonna esindaja (1982-1987), mis järgnes vaoshoitud välimusega esiklapsele.

Pontiac Fiero (1987)

Lennuka ilmega Fiero jõudis turule enne Toyota MR2 tulekut, olles esimene seeriaautona valmistatav USA päritolu keskmootoriga sportauto. Viimane sõna kõlab pisikese liialdusena, ent hoolimata soovida jätvast jõudlusest, nigelast kvaliteedist ja ohutusega seotud probleemidest, valmis neid viie aasta vältel kokku tervelt 370 000 autot.

Toyota MR2 (1984)

„Emm-err-kahe“ kaks esimest põlvkonda – pildil hilisem versioon – olid nägusad klapptulede kandjad ja Toyota oli iseäranis uhke selle üle, et tegu oli esimese Jaapani päritolu keskmootori kandjaga. Mis tegi sellest koos Pontiac Fieroga lugematute Ferraride jäljenduste aluse, ent keskmootoriga „jaapanlasi“ oleme pärast neid näinud vaid üksikuid.

Volvo 480ES (1986)

See luukpära oli esimene esiveoline Volvo, olles ühtlasi ka esimene – ja siiamaani ainus – klapptuledega Volvo. Hollandis koostatav 480 põhines sedaanidel 440 ja 460 ning 1,7 ja 2,0 liitrised jõuallikad olid Prantsuse, ehk Renault päritolu. 1990. aastal näidati ka prototüüpi, ent seeriaversioonini see ei jõudnudki.

BMW 8. seeria (1989)

BMW tootevalikus on klapptuled alati kiirusega seostunud, sest superauto M1 järel sai teisena enesele seesugused 8. seeria, mis oli küll kiire, nägus ja luksuslik, ent majanduslikult läbi kukkunud projekt. V8 ja V12 mootoritega varustatud kupeed püsisid koosteliinil üheksa aastat, ent müüa õnnestus neid napilt üle kolmekümne tuhande. Foto: Newspress

Panther Solo (1989)

Sellest pidi tulema soodsa hinnaga keskmootoriga sportauto, mida jõustanuks 1,6-liitrine Ford Fiesta XR2 jõuallikas, aga siis toodi turule Toyota MR2 ja Panther oli sunnitud otsast alustama. Teisel katsel tuldi välja palju kallima, nelikvedu ja kaheliitrist turbomootorit omava autoga, aga duellist väljus võitjana Toyota.

Mazda MX-5 (1989)

Lotus Elanist inspireeritud MX-5 tuli, nägi ja võitis, tõestades, et unistust kättesaadava hinnaga ning palju sõidurõõmu pakkuvast sportautost on võimalik plastis ja metallis teostada. Lisaks heale välimusele oli sellel ette näidata ka kiiduväärt töökindlus ja kui MX-5 üldse midagi pelgab, siis on see rooste.

Vector W8 (1989)

Gerald Wiegerti poolt 1978. aastal asutatud Vectori käekäik on oma tõusude-mõõnadega mängufilmi väärt ettevõtmine, mis on jõudnud tänaseks asutaja kätesse tagasi. 1978. aastal esitletud prototüüp (W2) jõudis tootmisse alles 1989. aastal (W8) ja ühtekokku valmis seda mudelit vaid 22. ühikut. Tänagi töötavat Gerry uue USA päritolu hüperauto kallal…

Cizeta V16T (1991)

Üheksakümnendate alul ilma teinud Cizeta ei jätnud midagi juhuse hooleks ja püüdis vaatajate pilke lisaks ebaharilikule siluetile tervelt KAHE PAARI klapptuledega. Auto eripäraks oli veel V16 jõuallikas (!), mis kujutas endast kaht kolmeliitrist V8-mootorit, mis paiknesid auto mootoriruumis otsakuti koos … ristiasendis!

Vaata autofirmade sooduspakkumisi

Seotud artiklid

Autode test

Mercedes-Benz GLB

What Car? Says Hinnatud 4-ga 5-st

Suure Saksa kolmiku hulgast pärinevate rivaalide taustal sooduspakkumisena näiv uustulnukas, mis panustab ruumikusele ja praktilisusele ning teeb seda kaubamärgile väärilisel moel.