Uudised

Suure töömahuga mootorid

Millist autot kutsuti nälkjaks ja kes ehitas rekordautosid, millel nimeks Chitty-Bang-Bang?
Kõigi teiste võrdluses osalevate jõuallikate litraažide summa jääb enam kui 56 korda(!) alla maailma suurima konteinerlaeva mootori töömahule.
Sõiduautode osakonnas on praegu rekordiomanikuks Bugatti Chironi jõuallikas, mille W16 arendab kõige ägedamal juhul rohkem kui 1500 hj.

„Inimese loodud mootorid on erinevad,“ kõlab umbes sama jaburalt kui väide, et jalutuskäik Tallinnast Kamtšatkale tuleb PIKK. Ent ometi on esimesel teesil tõepõhi all, sest füüsikute väitel on maailma väikseimaks jõuallikaks tolmuterast miljoneid kordi väiksem kaltsiumiioon, samas kui suurimaks võib pidada näiteks vesinikpommi, sest plahvatades väljastab seegi energiat ja mitte just vähe.

Sisepõlemismootoritega leppides muutub skaala lühemaks, ent erinevused on siiski üsna suured, sest kui üheks äärmuseks on mudeleid jõustavad miniatuursed jõuallikad, on nende vastandiks suured laevamootorid, mille silindrit võib täismees dušikabiiniks kasutada. Eelnenut arvestades valisime ülevaatesse sisepõlemismootorid, mis on või olid seeriatootmises ja jõustasid ühe erandiga maismaal liikuvaid sõidukeid.

Bugatti Chiron, 8,0 liitrit

Me ei hakanud end väiksemate kui kaheksaliitriste mootoritega väsitama ja Chironi W16 on selle ülevaate väikseim jõuallikas, olles samas suurima töömahuga mootor, mida praegu seeriaautole paigaldatakse. Bugatti Veyroni heaks välja töötatud jõujaama on uuema mudeli tarvis reipalt edasi arendatud ja kõige karmimal juhul arendab see W16 nelja turbokompressori toel enam kui 1500 hj.

Dodge Viper, 8,4 liitrit

Jupp aega tagasi olid suurima töömahuga „pajad“ ookeanitagustel „rästikutel,“ kuniks nood kolme aasta eest tootmisest maha võeti. Esimesel Dodge Viperil oli küll kaheksaliitrine V10, ent selle töömaht kasvas kolmandaks põlvkonnaks 8,4 liitrini ja jäi sealmaal pidama 2017. aastani. Kõige vihasemate versioonide arendatav 654 hj näib Chironi taustal küll nadi, ent siinkohal tuleb meeles pidada, et tegu on vabalt hingavate mootoritega.

Bugatti Royale, 12,7 liitrit

Kaheksasilindrilise jõuallikaga Royale oli enam kui sinivereline tükk, sest neid ehitati aastatel 1927-1933 mitte just ülearu kiiresti, ehk iga aasta kohta valmis pisut rohkem kui üks auto ja lõpuks leidsid seitsmest masinast endale ostja vaid kolm. Royalele sai saatuslikuks tema ülikõrge hind ja alanud majanduslangus, ent auto 12,7-liitristel jõuallikatel läks märksa paremini, sest neid kasutati vedurite mootoritena veel viiekümnendate alguses!

Weineck Cobra, 12,8 liitrit

Saksa päritolu Weineck on tuntud kui kõige sõgedamate koopiaautode valmistaja, kellel haiglane kirg suurte töömahtude ja veel suuremate võimsuste järele. Nende kuulsaima teose mootoriruumis möriseb 12,8 liitrise töömahuga V8, mille võimsuseks lubatakse 1115 hj. Bugatti Chiron näib Weinecki taustal unise luukpärana ning kui Cobra sohver oskab mootori jõu asfaldile maha panna, saavutab säärane „prillmadu“ 200 km/h … 4,9 sekundiga!

Pierce-Arrow Model 66 ja Peerless Model 60, 13,5 liitrit

Pierce-Arrow, Peerless ja Packard olid kolm Ameerika luksusautode valmistajat ning kui viimasest sai esimene V12 mootorite tootja, siis esimesed läksid teist rada. Nemad paigaldasid enne esimest maailmasõda oma autodele kuue silindriga 13,5-liitrised jõuallikad, mille pöördemoment oli madalatel pööretel nii vägev, et sõitmiseks võis kasutada ainult üht käiku. Ükski seeriatootmises olnud sõiduauto pole saanud hiljem neist suurema töömahuga mootorit.

Cadillac Sixteen, 13,6 liitrit

Cadillacil kulus pea 90 aastat, et Pierce-Arrow ja Peerless töömahu osas kinni püüda, ent see võrdlus pole päris aus, sest General Motors ehitas enda 2003. aastal esitletud ideeauto tarvis vaid ühe sellise mootori. 32-klapiga V16 arendas 1014 hj ja oleks andnud umbes 2300 kg kaaluvale sedaanile väärilise dünaamika, kuid seeriatoodet pole sellest tänaseni saanud ja kui midagi säärast peaks kunagi sündima, siis ilmselt elektriautona.

Scania 730 S, 16,4 liitrit

Mootorite töömahtude nudimine ja puhtam põletamine pole võõrad ka veokite maailmale, ent hoolimata sellest on tänagi tootmises mõned suure kopsumahuga hiiglased. Scania pikamaaveokite lipulaevaks on Scania 730 S, mille kabiini all poriseva V8 töömahuks on 16,4 liitrit. Kodulehel ümardatakse see kuueteistkümnele liitrile ja niisuguse „paja“ võimsuseks lubatakse 730 hj.

„Ristiisa“, 16,5 liitrit

Eurooplaste vaatevinklist lähtudes ei saa isegi Chevrolet 5,7-liitriseid Small-Block’e väikesteks mootoriteks nimetada, ent Big-Block’de taustal näivad „väikeplokid“ tõesti tagasihoidlikud. Üheks selliseks „suurplokiks“ on Sonny Leonardi loodud Godfather, mida toodetakse kiirendusvõistlustel klassides IHRA Pro Stock ja NHRA Top Sportsman võistlevate autode tarvis ning mille 16,5-liitrisest töömahust meelitatakse vabalt hingavana välja üle 2000 hj.

Christie, 19,9 liitrit

John Walter Christie (1865-1944) oli mees, kes läks 1907. aasta Prantsusmaa Grand Prix’le iseehitatud „ninaveduse“ auto ja suurte ootustega. Paraku ei teadnud John, et esirattad ei pruugi hästi sõna kuulata, kui neid lisaks sohvrile ka hiigelsuure töömahuga neljasilindrilise toodetav pöördemoment kimbutab. Seni suurima töömahuga „vormel“ lagunes nelja ringiga ja koju tagasi jõudes olnud vastuvõtt „kaunis jäine.“

Blitzen Benz, 21,5 liitrit

1909. aastal ehitati kuus Blitzen Benzi, mis kasutasid sarnast mootorit, millega Christian Lautenschlager (1877-1954) oli aasta varem võitnud Prantsusmaa Grand Prix. Aga kõnealuste Blitzenite mootorite töömahuks oli 15,1-liitri asemel juba 21,5-liitrit, mis tegi nende kandjast mingiks ajaks planeedi kiireima auto, mis hoidis oma käes nii maismaa kiirusrekordit kui ka mitmeid muid tiitleid. Rekordautoks ehitatud Blitzen osutus võidusõiduski edukaks.

Sunbeam 1000 hp, kaks korda 22,4 liitrit

Sellele müsteeriumiks – või vahel ka nälkjaks – kutsutud rekordautole oli paigaldatud kaks Sunbeami Matabele-nimelist lennukimootorit, millel töömahuks 22,4-liitrit. Auto võimsuseks kujunes 912 hj ja 1927. aasta veebruaris sai sellest kiireim maamunal ringi kooberdav „nälkjas,“ sest masinat rooliv Henry Segrave (1896-1930) sai esimesena jagu „kahesajast miilist tunnis,“ saades kahe katse keskmiseks 203,79 mph (328 km/h).

Golden Arrow, 23,9 liitrit

Veel üks edukas rekordauto, ehk täpsemalt Golden Arrow, mille 23,4-liitrine Napier Lioni nimeline jõuallikas arendas üksi enam võimsust kui kaks Sunbeami Matabelet. Lisaks võimsusele töötas „Kuldse noole“ kasuks veel tema „libedam“ kuju eesootava õhumüüri suhtes ja 1929. aasta märtsis – juhituna taas Henry Segrave poolt – võttis see oma nimele maismaa kiirusrekordi 231,446 mph (373 km/h), mida oli pärast „nälkjat“ juba kaks korda parandatud.

Babs, 27,0 liitrit

Krahv Louis Zborowski ehitas mitu lennukimootoriga rekordautot, millel nimeks Chitty-Bang-Bang. Neljandaks sai antud seerias 27-liitrise Liberty mootoriga masin, mis nimetati erandlikult Higham Specialiks ja kui krahv 1924. aastal võistlustel surma sai, ostis masina JG Parry Thomas, kes seda edasi arendas ning „Babsiks“ ümber nimetas. 1926. aastal nihutas ta maismaa kiirusrekordi 170 mph juurde (274 km/h), ent sai aasta pärast uuel katsel õnnetult hukka.

Fiat S76, 28,3 liitrit

Blitzen Benzi edust tiivustatuna ehitas Fiat 1910. aastal kaks võistlusautot S76, mis said enestele hüüdnimeks „Torino metsaline.“ Autot liigutas nelja silindriga jõuallikas, mille ühe silindri töömahuks oli 7,1 liitrit(!) ja maksimaalseks võimsuseks 290 hj (1900 p/min). Ja ehkki auto oli ehitatud kiirusrekordi püüdmiseks ning selleks ka võimeline, ei saanud ta kunagi nõutava tunni jooksul kahe katsega maha ja ihaldatud tiitel jäigi võitmata.

Bluebird, 37,0 liitrit

Sir Malcolm Campell (1885-1948) kasutas oma rekordautos 37-liitrist Rolls-Royce R mootorit, mis oli loodud lennundust silmas pidades, aga mida kasutati ka kiirpaatidel. Ülelaadimise abil arendas see jõujaam 2332 hj ja Campell püstitas „Sinilinnu“ küüdis terve rea rekordeid. 1933. aastal sai ta tulemuseks 272,46 mph (438 km/h), 1935. aasta märtsis 276,816 mph (445 km/h) ja viis kuud hiljem 301,129 mph (485 km/h).

Packard-Bentley (Mavis), 41,8 liitrit

Kuigi 24-liitrise mootoriga Napier-Bentley tõmbas autoüritustel publikut kui avatud moosipurk kärbseid, ei olnud see auto omaniku Chris Williamsi (pildil) meelest veel piisavalt ekstreemne ja kümne aasta eest sai ta hakkama tunduvalt vallatuma ristandiga. Nimelt tõstis ta 1930. aasta Bentley 8 Litre raami vahele Packard 4M-2500 nimelise V12-mootori, mis jõustas teise maailmasõja ajal torpeedopaate ja mille võimsuseks on üle 1500 hj.

Brutus, 46,9 liitrit

Lennukimootoritega autod ei saa olla jõhkrama ilmega kui see reeturi nimeline monstrum. Selle enne esimest maailmasõda valmistatud American LaFrance nimelise veoki raami vahele on kängitsetud BMW esimene V12 jõuallikas, mis töötati välja kahekümnendatel aastatel lennunduse jaoks. Neid mootoreid pakuti erinevate surveastmetega ja võimsused algasid „kuuesajast hobusest“ ülevalpool.

Caterpillar 797F, 106 liitrit

Selle kalluri jõuallikaks on kahekümne silindriga diiselmootor (C175-20), millel töömahuks 106 liitrit ja võimsuseks üle 4000 hj. Ülejäänud sarnase klassi veokitel ajavad sisepõlemismootorid ringi generaatoeid, mis tekitavad voolu masinat liigutavate elektrimootorite jaoks, ent see „röövik“ on justkui tavapärane veok, milles saadaolev pöördemoment juhatatakse tagaratasteni seitsmeastmelise automaatkäigukasti vahendusel.

MAN B&W 11G95ME-C9.5, 26 977 liitrit

Eelnevalt kirjeldatud mootorite töömahtude summaks on 476,6 liitrit, mis on laevandussektoris sama, nagu oleks juttu superminist ja seda jõustavast liitrisest jõuallikast. Ja ehkki paljud peavad suurimaks laevamootoriks 25 300 liitrist jõuallikat Wärtsila-Sulzer RTA96-C, on sellest hoomatavalt suurem MAN-i – Saksa ettevõte, mis kuulub Volkswagen Grupile – ehitatud B&W 11G95ME-C9.5, millel töömahuks 26 977 liitrit.

See jõuallikas jõustab konteinerlaeva MSC Jade, mis ehitati Šveitsi-Itaalia päritolu ettevõtte jaoks 2016. aastal. 398 meetrit pikk laev on omasuguste hulgas üks pikimaid, see võtab peale 19 224 tavamõõdus konteinerit ja selle liikumiskiiruseks on umbes 34 km/h. Pikimale konteinerlaevale jääb MSC Jade alla vaid kahe meetriga, olles samal ajal 18% pikem kui USA mereväe moodsaim, enk nn Gerald Ford klassi lennukikandja.

Vaata autofirmade sooduspakkumisi

Seotud artiklid

Autode test

Seat Ateca

What Car? Says Hinnatud 4-ga 5-st

Ateca on nägus linnamaastur, mis juhitavuse osas klassi priimuste seas, pakkudes kasutajale õnnestunud kompromissi mugavusest ning praktilisusest. Lähisugulaste arvestuses on see paremini viimistletud kui Škoda Karoq, olles VW Tiguanist hoomatavalt soodsam.