Uudised

Hundid lambanahas

Toome teieni ülevaate autodest, mis suutelised enamaks kui argise välimuse põhjal arvata võiks.
Enamiku näol on tegu siinpool Atlandi ookeanit müüdud versioonidega, mille vahele on eksinud üksikud USA pinnal ilma teinud verstapostid.
Kõik need autod on käsitletavad hobiautode kanditaatidena, mis pole üksikutel juhtudel isegi üle mõistuse kallid.

Audi R8 kõrval ei pea seisma plakat, mis sedastaks, et tegu on kiire autoga. Ei, see näiks dünaamiline isegi siis, kui oleks varustatud muruniitja mootoriga. Sääraste autode vastandiks on sõidukid, mis jõuavad enam, kui välimuse põhjal eeldada võiks. Ehk tegu on masinatega, mida rahvasuu "huntideks lambanahas" või „sleeperiteks“ kutsub, mis võivad olla kaunis erinevad, alates ohutuna näivatest universaalidest ja lõpetades (linna)maasturitega. Toome teieni 20 markantseimat nende seast ja avafotol on suisa geniaalselt ohutuna näiv V8-jõuallikaga varustatud Rover 75.

Oldsmobile 88 (1949)

Esimesena sai „hundid lambanahas“ kontseptsiooni järgiva sõidukiga maha Oldsmobile, kes võttis suurema kere jaoks ette nähtud Rocket V8 nimelise jõuallika ja suskas selle väiksemasse/kergemasse keresse. 137 hj najal saavutasid sellise mootoriga varustatud autod 97 km/h kaheteistkümne sekundiga, mis võib täna küll panna õlgu kehitama, aga oli õige pisut pärast teise maailmasõja lõppemist enam kui tummine avaldus. Lisaks ei kandnud need autot kiirusele viitavat „ülikonda“ – mudelit pakuti kuue kerega -, mistõttu jäid nood pikka aega ka seadusesilmadele nähtamatuteks.

VolksVair (kuuekümnendad)

Kalifornias tegutsenud Crown Manufacturing sai kuuekümnendatel hakkama mõne enam kui stiilipuhta „sleeperiga.“ Nimelt vabastasid nad pahaaimamatu Chevrolet Corvairi kuue silindriga lamamootorist, et see siis õhkjahutusega Volkswageni kaubiku (T1) hänna alla susata, kus enamasti nelja silindriga jõujaama kohata võis. Ja kuigi täpsemaid näitajaid pole säilinud, saadi reklaami kohaselt võrreldes algsete „tee-ühe“ näitajatega tulemuseks 200% võimsusekasv, millest piisas nii tagumiste rehvide aurustamiseks kui ka „noka tõstmiseks.“

Mercedes-Benz 300 SEL 6,3 (1968)

Euroopas sai sedasorti autode ristiisaks isepäine Mercedese insener Erich Waxenberger, kes võttis „ülima Mercedese,“ ehk riigipäid sõidutava MB 600 (W100) ninas oleva 6,3 liitrise V8 ja pani selle väiksema MB 300 SEL mootoriruumi. Pärast neid liigutusi sündis suvila mõõtu sportlik sedaan – „väiksem“ 300 SEL polnudki tegelikult nii väike -, millel kulus 100 km/h saavutamiseks veidi alla kaheksa sekundi ja mille tippkiirus oli 225 km/h. Toona oli tegu paraja pöörasusega ja kokku toodeti 6525 seesugust autot (aastatel 1968-1972).

BMW M5 (1985)

Väga paljude jaoks on esmasündinust M5 (E28) esimene tõupuhas „sleeper,“ sest seda sedaani ei varustatud mitte ainult superautolt pärineva jõuallikaga, vaid täiustati ka veermikku ja muid sõlmi, et musklis „viiese“ juhitavus oleks mootori ning Mercedesele kuklasse hingava käitise ambitsioonide kohane. Sportautolt M1 pärinev 3,5-liitrine R6 arendas täiustatuna 210 kW/286 hj ning esimene M5 sobib antud ülevaatesse seepärastki, et see auto oli tavaseeria esindajatega välimuse poolest sarnaseim. Hilisemad said aina enam juurde erimudelile omaseid tunnuseid.

Ford Sierra RS Cosworth (1986)

Ford Sierra RS Cosworth ja RS500 Cosworth olid tänu kajakatiib-antitiibadele liiga lihtsalt tuvastatavad ega kvalifitseeru seetõttu sellesse ülevaatesse, ent hoopis teine lugu on sedaankeret omava „Cossiega.“ See meenutas vägisi sõidukit, mille kasutaja võis paremal juhul tüli norida kas vuntsi tiheduse või ninakarvade pikkuse osas, ent tehnika poolel omas seegi versioon kaheliitrist turbomootorit (204 hj) ja tagarataste kasuks töötavat nelikvedu, mis lubas saavutada 100 km/h vähem kui seitsme sekundiga ning tegi autost kõrvalteedel ebamugava vastase ükskõik mille jaoks.

Lancia Thema 8.32 (1986)

See auto on siinses valikus seepärast, et tegu on anonüümse kastist välja tahutud sedaaniga, mis oli varustatud pesueht Ferrari V8-mootoriga. Ja ehkki lisaks originaalsusele hiilgas kogu projekt ka hinnasedeli ja tubli annuse hullumeelsusega, ei olnud see oluliselt kiirem turbomootoriga Themast, mida jõustas kaheliitrine R4. Kui viimane saavutas kiiruse 97 km/h 7,6 sekundiga (tippkiirus 225 km/h), siis poole kallim 8.32 sai harjutusega hakkama vaid 0,8 sekundit nobedamalt (tippkiirus 204 km/h) ning hilisemal katalüsaatoriga versioonil kulus selleks koguni 7,2 sekundit.

Mercedes-Benz 500 E (1990)

Selle mudeli äratundmine nõudis treenitud silma, sest laiemad tiivakaared ja erimudeli põhine esimene põrkeraud jäid võhikutel märkamata, kes nägid agressiivse hoiakuga sedaani asemel hoopis väsinud vedrudega taksot. Ometi on tegu ühe põnevaima Mercedesega, mis laenas viieliitrise V8 kahekohaliselt avaautolt SL, ent mille mootoriruumi mahutamine telliti Porschelt, kes tegi auto juures lisaks veel väga palju täiendusi ja tegeles hiljem ka nende osalise koostamisega. 326 hj arendav 500 E saavutas 97 km/h 6,1 sekundiga ja uuendatud versiooni mudelitähiseks sai E 500.

Opel Omega 3000 (1990)

Näidake meile autosõltlast, kes poleks kuulnud Opel Lotus Omegast. Ent nimetatu olnuks liiga lihtne valik, mistõttu piirdusime „töörahva kangelasega,“ mis oli Lotus Omegast tunduvalt taskukohasem. Tagaveolist „kolme tuhandet“ pakuti koos madalama vedrustuse ja piiratud libisemisega tagadiferentsiaaliga ning selle kolmeliitrine R6 arendas 177 hj. Säärane Omega saavutas 100 km/h 8,8 sekundiga, aga hiljem turule toodud 24-klapiga jõuallikat omav versioon oli sellest nii võimsam (204 hj) kui ka nobedam. 100 km/h saavutas see 7,6 sekundiga ja auto tippkiiruseks oli 240 km/h.

GMC Syclone (1991)

Vastuoksa igasugusele kainele mõtlemisele pillas GMC oma väikseima kastika (S-15 Sonoma) mootoriruumi 4,3-liitrise „vee-kuue,“ mis arendas tänu turbokompressorile 284 hj. Viimane tegi sellest vaata et sportauto, sest 97 km/h saavutamiseks kulus ideaalis 4,3 sekundit, millele polnud isegi Corvette „tsett-err-ühel“ suurt midagi vastu panna. Autod olid varustatud neljakäigulise automaatkäigukasti ja momendijaotuses tagarattaid eelistava nelikveoga ning kuna need müüdi kiiresti läbi, järgnes neile aasta pärast samal tehnikal põhinev ja linnamaasturina pakutav GMC Typhoon.

Volvo 850 T5-R (1994)

Briti turismiautode sarjas (BTCC) osalevate võistlusautode registreerimiseks loodud eriseeria esindajad olid varustatud 2,3-liitrise turbomootoriga, mille arendustöö käigus pidi isegi Porsche käed mustaks tegema. Ühistöö tulemusena sündis viie silindriga jõuallikas, mis arendas 225 hj (lühiajaliselt isegi 240 hj) ja millega varustatud „Volli“ saavutas 100 km/h sõltuvalt kerest ning käigukastist 6,9-7,4 sekundiga. Autot valmistati nii sedaani kui ka universaalina ja et kollase masinaga on madala profiili hoidmine keeruline, olid valikus veel must ning tumeroheline värv.

Volkswagen Passat W8 (2001)

Geniaalse Ferdinand Piëchi (1937-2019) juhtimisel valmis palju ägedaid autosid, mille hulgas oli ka selliseid, mis ei pannud esmapilgul isegi ühte kulmu kerkima. Nagu näiteks neljanda põlvkonna VW Passati (B5) najal valminud Passat W8, mida jõustas neljaliitrine W8 (275 hj) ja mida pakuti vaid nelikveoliste autodena. Kuulujuttude kohaselt oli tegemist omalaadse „vaatame-kuidas-õnnestub“ programmiga kallimate W12-mootorite arendamise tarvis ning W8-mootoreid kandvatel sedaanidel ja universaalidel kulus 100 km/h saavutamiseks vähem kui seitse sekundit.

Rover 75 V8 (2002)

Üks stiilipuhtamaid valikuid omasuguste seas, sest V8-kandjat reetsid vaid muudetud iluvõre ja teised veljed. Roveri V8-jõuallikad jõustasid brittide juures enne sajandivahetust pea kõike, mis autosõltlase tähelepanu vääris, ent mudeli Rover 75 tulekuks teati ettevõtet kui argiste esiveoliste pereautode valmistajat. Mis ei pidanud paika tagaveolise V8 puhul, mille mootoriruumis oli Fordi neljaliitrine V8 (260 hj). Sellise mootori ja manuaalkäigukastiga sedaan saavutas 100 km/h 6,2 sekundiga ning universaalkerega „isendid“ on eriti haruldased, sest neid valmis vaid 17 ühikut(!).

Subaru Legacy 3.0R Spec B (2004)

Subaru sai enne sajandivahetust tuntuks kui autotootja, kes oskab valmistada füüsikaseadusi painutada mõistvaid nelikveolisi, ent need olid enamasti varustatud ka „punnis“ tiivakaarte, spetsiifiliste aerodünaamiliste detailide ja muu seesugusega, mis sedastasid üheselt, et uue sidurikomplekti hinnaga võidakse tülinorijale ette mängida tõestus teleporteerumise algfaasist. Kolmeliitrise vabalt hingava boksermootoriga (245 hj) Legacy nägi aga välja nagu iga teine sedaan või universaal, millega vanaema apteegis käib, ainult et need autod saavutasid 100 km/h 6,5 sekundiga.

Volkswagen Phaeton W12 (2004)

Ehkki Volkswageni lipulaeva välimus meenutas anonüümse välimusega Passatit, oli tegu tähelepanuväärse luksussedaaniga. Kuulu kohaselt olevat Ferdinand Piëch nõudnud oma inseneridelt, et päev otsa viiekümne kraadises kuumuses kiirusel 300 km/h sõitva Phaetoni interjööri temperatuur ei tohi tõusta üle 22 kraadi, mis on seda imekspandavam, et seeriatoodangu tippkiirus piirati 250 km/h juures. Tippmootoriks oli kuueliitrine W12, mis arendas esiti 420 hj ja hiljem 450 hj, paisates imposantse boliidi „sajani“ vastavalt 6,1 ning 5,9 sekundiga.

Audi S6 V10 (2006)

Kes oskaks nii unise ja rahumeelse välimusega sedaani korral arvata, et selle ninaosas nurrub Lamborghini Gallardo jõuallika lähisugulane, ehk 5,2-liitrise töömahuga V10? Vähesed, väga vähesed, sest erinevalt RS-liitega vendadest olid S-versioonid oma välimuse osas tunduvalt diskreetemad, eristudes tavaseeriast ennekõike peeglikatete, nelja summutitoru ja embleemide vahendusel. Ja muidugi jõudluse osas – 435 hj arendav jõuallikas lubas saavutada sedaankerega „ess-kuuel“ 100 km/h vaid 5,2 sekundiga ja autode tippkiirus oli piiratud 250 km/h juures.

Volvo S80 V8 (2006)

Sarnaselt eelneva Audiga oleks raske ette kujutada teist anonüümsema välimusega luksusautot kui teise põlvkonna Volvo S90, millest lõviosal olid mootorikatte all kas nelja või kuue silindriga jõuallikad. Ent nende vahele eksisid ära nii mõnedki siidise käiguga „vee-kaheksad,“ mis töötati välja ühes Yamahaga ja ehitati valmis viimase poolt. 4,4-liitrise töömahu najal arendasid need 315 hj – Noble M600 mootoriruumis tänu kahele turbokompressorile isegi 650 hj -, ent peale pisikese embleemi ei viidanud selle Volvo korral miski sellele, et tegu on nelikveolise V8-kandjaga.

Brabus E V12 (2009)

Me otsustasime selles ülevaates vältida tuunitud autosid, sest vastasel korral oleks valiku tegemine läinud enam kui keeruliseks, aga selle monstrumi juures ei tulnud vastu punnimisest enam midagi välja. Antud autot esitleti 2009. aasta Frankfurdi autonäitusel ja selle mootoriruumis oli 6,2-liitrine V12, mis arendas maksimaalselt 800 hj ja 1420 Nm(!). Kiiruse 100 km/h saavutamiseks kulus 3,7 sekundit, 200 km/h manati spidomeetrile 9,9 sekundiga ja auto tippkiiruseks oli elektrooniliselt piiratud 350 km/h.

Tesla Model S P100D (2016)

Me ei vaidle, Tesla võib olla ihaldusväärne - mida toetab siiamaani rivaale edestava rajaleidja kuvand - aga pange käsi südamele ja ütelge, mis viitab selle sedaani juures sellele, et 100 km/h saavutatakse vaid 2,3 sekundi jooksul? Karantiiniks passiva pelgupaiga poole startides tuleb antud Tesla tagapaneeli imetleda nii Ferrari 488 GTB kui ka Lamborghini Huracan Performante ja paljude teiste eksootiliste sportautode omanikel ning nemad ei saa kaasa võtta ka peret, koera ja kahe nädala proviandivaru.

BMW M550d (2017)

Taaskord üks raskesti tuvastatav jõujuurikas, sest kui autolt puuduvad versioonipõhised embleemid, ei viita peale 19-tolliste velgede õieti midagi harjunust tegusama diiselmootori olemasolule. Seda versiooni pakutakse BMW 5. seeria seitsmenda põlvkonna raames nii nelikveolise sedaani kui ka universaalina ja kolmeliitrise töömahuga reas-kuuese võimsuseks on 400 hobujõudu. Sellise „õlipõletajaga“ sedaan saavutab 100 km/h 4,4 sekundiga ja kulutab 100 km läbimiseks keskmiselt 7,1-7,7 liitrit kütust (WLTP), universaalil on need näitajad aga 4,6 s ja 7,7 l/100 km (WLTP).

Jeep Grand Cherokee Trackhawk (2018)

Tüse Grand Cherokee on pärit seesuguste sõidukite hulgast, mis teevad tegusid metsas või mülgastes, aga mitte ringrajal või veerandmiilil kiirendusvõistlustel. Nelja ratta kamarat kraapiv Trackhawk ei pea häbenema aga ühelgi asfaldil peetaval jõuproovil, sest Dodge „Põrgukassiga“ jagatava 6,2-liitrise V8 võimsuseks on tänu kompressori olemasolule 710 hj, mis paiskab Grand Cherokee „ülikonnas“ mürakaru kiiruseni 100 km/h napi 3,7 sekundiga. Auto tippkiiruseks on 289 km/h ja sarnaselt eespool oleva BMW-ga saab ka seda mudelit veel uuena osta (aprillis 2020).

Vaata autofirmade sooduspakkumisi

Seotud artiklid

Autode test

Seat Ateca

What Car? Says Hinnatud 4-ga 5-st

Ateca on nägus linnamaastur, mis juhitavuse osas klassi priimuste seas, pakkudes kasutajale õnnestunud kompromissi mugavusest ning praktilisusest. Lähisugulaste arvestuses on see paremini viimistletud kui Škoda Karoq, olles VW Tiguanist hoomatavalt soodsam.